Järvamaa vanim, piirkondlikus keskaegse arhitektuuri kontekstis iseloomulik, kolmelööviline kodakirik.
Rajati tõenäoliselt 1250. aastate paiku Liivi ordu poolt maavalduste põhjapoolseimasse kihelkonda Taani halduspiirkonna vahetusse naabrusse.
Võlvitud põhja-eeskoda ehitati arvatavasti 14. sajandi algul. Tornikiivri kuju pärineb aastast 1857.
Kaheruumiline algkavatis koosnes praegusest avarast pikihoonest ja kitsamast nelinurksest koorist. Nähtavasti dominiiklaste mõjul võlviti algul ainult koor, kus on kuplitaoline servjoonvõlv. Pikihoonel oli erandlikult kolm portaali (lõunaportaal kinni müüritud), mis näib osutavat seostele palverändlusega. Õige peatselt, nähtavasti 13. sajandi keskpaiku võlviti pikihoone kolmelööviliseks kodakirikuks; samaaegselt ehitati kesklöövi läänevõlviku kohale vastu lääneseina sisekülge neljatahuline torn ja koori lõunaküljele võlvitud käärkamber. Arkaadi- ja vööndkaared on laiad ja ristlõikelt nelinurksed, põhjustades võlvikute ja löövide suhtelise iseseisvuse. Seintel toetuvad võlvikaared lühikestele konsoolidele ja jätavad seinapinna liigendamatult siledaks. Ruumipilt on avar ja kõrge. Kuulub geneesilt Vestfaali ja sellega seotud Gotlandi kunstiringi.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 14952)
|
