Ajastu piirkonna harvaesinevalt laia ühelöövilise kiriku silmapaistev näide.
Varaseim teade siin olnud kirikust pärineb 1298 aastast. Praeguse püha Martinuse kiriku ehitamisajale 15.-16. sajandi vahetusel, viitab põhjaportaali kohal seina müüritud Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase (1491-1515) vapikivi. Selle autoriks peetakse Liivimaa väljapaistvaimat hiliskeskaja kivimeistrit Reynekenit ning valmistamisajaks aastaid 1513-15.
Nelinurkne torn kõrge fassaadinišiga arvatavalt 17. sajandist. Torni kiviosa sai oma praeguse kuju 1865. aastal, 16,5 m tornikiiver valmis 1883. aastal. Torni põhjaküljel on hauakamber. Praegune katusekalle pärineb 1891.aastast. Samal aastal kaeti katus sindliga ning pärast II ms alumiiniumplekiga. Kirikut uuendati ulatuslikult 1860. aastatel, misjärel see omandas valdavalt tänaseni säilinud ilme.
Koori 1875.a. valatud tsementpõrand on Eesti vanimaid.
Kiriku kavatise eripära rõhutab traditsioonilise (pikihoonest kitsama) kooriruumi puudumine. Madala võidukaarega eraldatult on altariruumiks idavõlvik. Seda katab sügavale langevate võlvikandadega servjoonvõlv, mille päiskivil piiskop Orgase kolmerombiline vapikivi. Võlvide servjooni katavad maalingud. Ühevõlvikulist koori eraldab kahevõlvikulisest pikihoonest teravkaarne võidukaar. Pikihoone võlve jäljendav neogooti vormides puitlagi pärineb 1863. aastast.
Peaportaal läänes, kaheastmeline ning muudetud19. saj. hilisgootiliselt ümarkaarseks, talum järgib palendi astmelisust. Algkavatisse kuulub võlvitud käärkamber kiriku põhjaküljel, samuti lõunaseinast algav müüritrepp. Lääne- ja põhjaseinas olevad raidportaalid on mõnevõrra ümberehitatud. Akendest on algkujul säilinud idapoolne ja väike ümaraken lääneseinas. Põhjaseina aknad murti sisse alles 1863. aastal, mil ehitati avaramaks ka lõunaaknad. Akende puhul on märkimisväärne idaaknal säilinud astmeliselt laienev sisepalestik.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15535)
|
