|
| Esileht |
|
| TARTUMAA |
|
| PUHJA |
PUHJA DIONYSIOSE KIRIK |
Orienteeruv ehitusajalugu |
|
|
| Allikad | |||
| 1. Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 2000 2. Muinsuskaitseameti vallasmälestiste arhiivi toimik 4-12/8 köide I, Tartu rajooni Puhja kirik, üldmaterjalid 3. Puhja kirik kirikaiaga. Arhitektuurimälestise pass. K. Alttoa, 1983. Muinsuskaitseameti digiarhiiv 4. Puhja vald, Kavilda linnus. Ajalooline ülevaade. U. Hermann. Muinsuskaitseameti arhiiv P-1611  |
|||
| 14. sajand Kiriku rajamine Puhja on kohanimena (Pujen) mainitud kirjalikes allikates juba 1397. aastal. Siiski on ajaloolistel kaartidel ja ürikutes Puhja kirikut ja haldusüksust kuni 20. sajandini tähistatud nimega Kawelecht (Cawelecht), eestikeelne vaste sellele on Kavilda. (allikas 2)  Kui 1224. aastal moodustati Ugandi muinasmaakonnast Tartu Piiskopkond, läänistas esimene piiskop Hermann Kavilda ja Konguta kihelkonna oma õemehele Engelbert von Tiesenhausenile. Peagi pärast seda ehitati Kavilda ürgoru kõrgele kaldale linnus ja sellest mitte kaugele kirik. (allikas 4) Oletatavasti 14. saj püstitatud kirik oli ehitatud puhta vuugiga laotud tellistest ning koosnes kooriruumist ja tõen. 3-löövilisest pikihoonest, mille välisküljel olid tugipiilarid (likvideeritud 17. s). Kagunurgal asus ümaralt eenduva seinaga keerdtrepp.(allikas 1) Algkiriku lääneseinast on säilinud üksnes selle allosa portaaliga, mille mitmeastmeliselt profileeritud palestikul Lõuna-Eesti tellisgootikale iseloomulikult puudub talumi- või kapiteelitsoon. Portaali on raaminud eenduvad seinaosad, mille algne funktsioon on selgitamata (kuulusid kas eeskojale või viilutorni toetanud tugipiilaritele nagu Põlva kirikus). Väga erandlikult on pikihoone seinte allosa liigendatud avarate niššidega kõrvalaltarite jaoks – eeskujuks Tartu toomkirik. Pikihoone seintel mitu maalitud pühitsusristi. (allikas 1) Tõen. 15. s. II p sai kirik tugevasti kannatada: hävisid nii otsaviilud kui ka võlvid. (allikas 1) |
|||
| |||
| 15. sajandi lõpp Kiriku rekonstrueerimine Kirik taastati arvatavasti aastail 1495-99, mil ehitati ka konsoolidele ja kandekaarele toetuv viilutorn. Nii torni kui ka viilu liigendavad pikad kitsad petiknišid. Rekonstrueerimisel on säilinud müüritist maksimaalselt ära kasutatud, mistõttu portaal, selle kohal olev aken ja torn pole sattunud ühele teljele. Samal ajal ehitati ka kooriruumi tähtvõlv, mis toetub faasitud nurgaturpadele; see on ainus põhijoontes säilinud hilisgooti koor Lõuna-Eestis. (allikas 1) Kirik jäi Liivi sõjast puutumata, purustati Poola-Rootsi sõdade (1600-29) lõpp-perioodil. Pikihoones hävisid võlvid, praeguseni säilinud on üksnes võlve toetanud faasitud nurgaturbad. (allikas 3) |
|||
| |||
| 17. sajand Kiriku taastamine 1630. aastal ehitati puittaladel vahelagi hävinud võlvide asemele, uued katused ning käärkamber. (allikas 1) |
|||
| 18. sajandi lõpp Barokse tornikiivri ehitus 18. s. lõpul sai kirik praeguse barokse kiivriga puidust haritorni (allikas 1) |
|||
| |||
|
