Esileht
VILJANDIMAA
VILJANDI JAANI

VILJANDI JAANI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

allikad
Allikad:

1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn:Valgus, 1996
2. EELK Viljandi Jaani koguduse koduleht http://viljandi.jaani.eelk.ee/kirik_ja_kogudus.php?x=kirik
3. Arhiiviallikas: Ehitusarheoloogilised kaevandamised Viljandi endise frantsisklaste kloostri territooriumil. Köide I. KRPI, U. Selirand ja K. Alttoa. 1980
4. Arhiiviallikas: Jaani kiriku ehitus-arheoloogilise leiumaterjali analüüs. Köide II. U. Selirand, L. Lillemägi, J. Hiiemets. 1980


KIRIKU RAJAMINE

Viljandi Jaani kirikule eelnes väike kirik, mille kooriruumi kaarjas osa on nüüdseks renoveeritud ja nähtav kiriku alatariruumi all krüptis. (allikas 2)

15. sajandi II poolel püstitati samas asukohas fransiskaanide kloostri kirik. See paiknes vahetult keskaegse linnamüüri ääres, edalaosas. Kloostrikiriku rajamisel laiendati seal juba olemasolevat sakraalruumi, mille kooriruum oli hilisemaga ühelaiune, kuid lühem. (allikas 1)
Frantsisklaste ordu ideaalideks olid lihtsus ja kasinus. Ka kirik ehitati samade põhimõtete järgi – nii pikihoone kui kooriosa olid võlvimata, kirikule ei lisatud liigseid kaunistusi.
Uus kloostrikiriku kooriruum oli ühelööviline, pikk ning polügonaalse lõpetusega. Koor oli silmatorkavalt ebasümmeetriline - selle asjaolu tingisid ilmselt juba olemasolevad naaberhooned. Koori seinu liigendasid kaks sakramentnišši, kaaristud ning ukseavad käärkambrisse (paraku andmed keskaegse käärkambri kohta puuduvad, praegune käärkamber pärineb 18. sajandist). (allikas 1)
Pikihoone, mida kasuati jutluseruumiks, ehitati vastu koori müüre ja moodustas arvatavasti liigendamata sakraalruumi. Põhjaseina ukseavad, lame kaaristu ning selle läänepoolne aken on keskaegsed, samuti altariruumi kaaristud ja orvad. Ülejäänud aknaavad võivad olla hiljem kiriku taastamise ajal suurendatud. (allikas 2)Lisaks läänesissepääsule oli juba algselt olemas ka lõunaportaal. Selle ette lisati 19. sajandil eeskoda.(allikas 1)
Frantsisklaste kloostri kiriku eksterjööri kaunistavad tagasihoidlikult kolmnurksillustega nišid ja sõõrpetikud.

On võimalik, et kloostrikiriku pikihoone on ehitatud kahes järgus, misjuures lääneosa koos torniga on hilisem, ent siiski keskaegne. Üldiselt keelasid ordureeglid kirikule torni ehitada. Et aga kirik asus linnamüüri ääres ja see müürilõik vajas hädasti kaitset, võidi linna kaitsevajadustest lähtudes erand teha. Pikihoone lääneosa ja torni nurkade ehitusel oli kasutatud puhasvuuktellisladu ja liivakivikvaadreid.

EHITUSLIKUD MUUDATUSED

Klooster suleti 1560. aastal ning purustati samal aastal Vene-Liivi sõja käigus linna vallutamisel. 17. sajandi I poolel rekonstrueeriti kloostrikirik linnakirikuks, ent sai juba mõni aeg hiljem Põhjasõja käigus tugevalt kannatada.

18. SAJAND

Kiriku järjekordne taastamine algas 18. sajandi I poolel, mis Eestimaa läks Vene riigi koosseisu. 18. sajandi II poolel sai kirik uue ja kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri, mis aga hilisemas põlengus hävis. (allikas 2)
Praegune käärkamber pärineb 18. sajandist.(allikas 1)

19. SAJAND

Kirik põles 1811. aastal. 1815. aastal taastati kiriku tornikiiver.(allikas 2)
19. sajandil lisati kiriku pikihoone lõunasissepääsule eeskoda. (allikas 1)

20.SAJAND

1952. aastal võeti vastu otsus Jaani kiriku inventari üleandmiseks teistele kogudustele ning kirikuhoone muudeti kaubalaoks. Lao valdaja kirikut ei remontinud ning 20. sajandi II pooleks oli kiriku olukord väga kriitiline – katus jooksis läbi ja kirik lagunes.(allikas 2)
1980. aastail alustati kiriku kohandamist kontsertsaaliks. Sellele eelnesid arheoloogilised uuringud. (allikad 3 ja 4) Restaureeriti torn, katus ja lagi. Rajati raudbetoonist keldrikorrus esinejate riietehoiu ja abiruumide tarvis. (allikas 2) 1990. aastate esimesel poolel taastati jällegi kirikuna. Kirik pühitseti taas evangelist Johannese päeval 27. detsembril 1992. (allikas 2)