Esileht
SAAREMAA
KIHELKONNA

KIHELKONNA MIHKLI KIRIK

Saare-Lääne ehituskunsti varane näide.
Koor rajati tõenäoliselt enne 1254 maajagamist, mil kihelkonna maad ja kiriku patronaadiõigused jaotati võrdselt piiskopi ja ordu vahel. Ehitamist ühiselt jätkates püstitati pikihoone seinad ja läänetorni alumine korrus. Saarlaste ülestõus 1260-61 arvatavasti seiskas ehitamise. Ohustatud piiskop loovutas 1261 pooleli ehituse ordule, nõudes vastutasuks nähtavasti tornist kui sõjalise iseloomuga ehitusosast loobumist. Ehitamist jätkates piirdus ordu valminud tornivõlvikuga, ühendas selle pikihoonega ja rajas kiriku lõunaküljele eeskoja. Järgnes kogu hoone võlvimine. Kirik valmis arvat. 13. sajandi II poole keskel. 19. sajandil ehitati käärkamber, 1899 lääneseina ette neogooti kiivriga torn. Torni fassaadi paigutati algkiriku põhjaportaal, lääneseina ümaraken ehisraamistikuga ja lõuna-eeskojale kuulunud neliksiiraken.
Algkirik koosneb kahe võlvikuga ühelöövilisest pikihoonest ja kitsamast 4-nurksest koorist ja tornivõlvikust, mis suure kaarava abil on pikihoonega ühendatud. Torni ehitamise mõte ja torni pikihoonega ühtne laius olid Saaremaale erandlikud (hilisem analoog Pöides). Motiiv pärineb Vestfaalist ja osutab ilmalikule valitsejale (ordule) määratud ruumile. Tornivõlviku põhjaseinas on kõrgelt algav müüritrepp, kust ohu korral pääses võlvi-pealsesse pelgupaika (analoog Valjala kiriku müüritrepiga). Eksterjöör on liigendamata, sokliaste harvaesineva profiiliga, lääneseinas ümaraken, külgseintes kitsad teravkaarsed aknad, kooriviilus erandlikult petiknišid. Portaale on kolm: lääne- ja põhjaseinas lamedalt teravkaarsed ning koonduvad astmiksammasportaalid, lõunaseinas kolmikkaarelise ukseavaga portaal, mille teravkaarse tiheda profileeringu ümarvöödid lõpevad sarvekujulise astmega (motiiv Baltikumis ainuesinev, pärineb Kesk-Euroopa hilisromaanikast).
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 20824)