Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Kahelööviline, kõrge läänetorniga, polügonaalse koorilõpmikuga ja koorist põhjas asuva käärkambriga kirik. Tornikiivril uuendati 2002-2004 vaskplekist kate. Pikihoonel kiltkivist katus.
Esikirik püstitati arvatavasti kohe pärast taanlaste Põhja-Eesti vallutamist 1219 aastal. Tõenäoliselt oli tegemist puust ehitisega. Umbes 1280. aastatel valmis ruumikas ruudule läheneva põhiplaaniga kivist kooriruum, millel oli praegusest erinevalt sirge idasein ning kilpkaartega võlvisüsteem. Kirjeldatud kavatisest on säilinud külgseinad ja nüüdse võidukaare ehitamisest puutumata jäänud lääneseina osad. Algkavatisel pikihoone kas puudus või oli ajutise ehitisena puidust. Nüüdse pikihoone ehitamist alustati 14. sajandi I poole keskpaiku. Et tookordne hoone ka kaitseehitise funktsioone täitis, viitavad riivpalgiga suletav peasissepääs ja selle kohal vertikaalkaitset võimaldav viilutorn. 1452. aastal siirdus Keila kirik Toompea komptuurkonna alla. Kiriku ehitusloos pöörati uus lehekülg ning algas III ehitusperiood, mis kestis 16. sajandi alguseni. Tallinna suurkirikutest lähtuvalt lisati koorile kolmekülgne siseseinas niššidega liigendatud lõpmik ning lääneseina ette massiivtorn. Koor võlviti uuesti ning selle alumine seinatsoon kujundati segmentkaarsete isteniššidega ning raidraamistuses sakramendinišiga. Kooriruumi põhjaküljele püstitati käärkamber. Lõunaküljele lisandus hilisgootikale iseloomulik teravkaarne raidportaal, mille kohal asuv ümaraken pärineb juba 19. sajandist. 1489. aastal jõuti pikihoone võlvimiseni. Ruum muudeti kahelööviliseks. Liivi sõjas (1558-1583) kaotas kirik oma keskaegse kõrge katuse. Torni praegune eklektiline üldilme pärineb 1851. aastast.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 2749)
|
