Esileht
JÄRVAMAA
AMBLA

AMBLA MAARJA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

  1. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997.
KIRIKU EHITAMINE

Kirik rajati kahe, väikese vahega ehitusperioodi vältel.

13. sajandi keskpaik

Tõenäoliselt 1250. aastatel rajati kaheruumilise algkavatisega sakraalehitis: praegune avar pikihoone ja kitsam nelinurkne kooriosa. Kujundus oli rangelt dekoorita ning seinad liigendamata. Pikihoone portaalide rohkus (3 portaali) vihjavad seostele palverändlusega.

Algkavatises:

  • võlvitud kooriosa kuplitaolise servjoonvõlviga (laotud kontsentriliselt koonduvatest kiviringidest)
  • idaküljel lõpeb koorivõlv laia kaarega, nn. idakaarega (nähtavasti täitis baldahhiini ülesannet altari kohal)
  • kõrgel võidukaare kohal asuv kandekaar (pikihoone idaviilu raskuse vähendamiseks)
  • lühike, vaid väärini ulatuv müüritrepp lääneseinas
  • kolm teravkaarsete avadega, ilma profileeritud raidraamistuseta portaali (lõunaportaal hiljem kinni müüritud) 
  • pikihoonel pikad ühejaolised, kerget teravkaarseks sillatud aknaavad ilma ehisraamistikuta 
  • ehisraamistikuga kooriaken 2-jaoline, kahele ümarale kolmik-kaarele toetuva kolmiksiiruga, eriti tähelepanuväärne on akna väliskujunduses väike laienduskaareke suure silluskaare mõlemal küljel (sama ka Koeru, Muhu, Karja kirikus)
  • ümaraken lääneportaali kohal, mis rõhutab peafassaadi ja hoone kompositsioonilist pikitelge (oli nähtav läbi kiriku kuni altarini, hiljem oreliga suletud; taolist ümarakent, mis hiljem Kesk-Eestis laialt levis, kasutati siin esmakordselt)
  • ümaraken koori lõunaseinas (altariruumi valgustuse parandamiseks)

13. saj. II pool

Kiriku võlvimine, torni ning käärkambri ehitamine

Samuti 13. sajandi keskpaiku, vahetult pärast algkiriku valmimist, võlviti pikihoone kolmelööviliseks kodakirikuks, kus ruumimõju on avar ja kõrge (Vestfaali ning Gotlandi mõjud).

Kesklöövis, mis on külglöövidest ligi poole laiem, on võlvikud põhiplaanilt ruudukujulised ja kuplikujulised domikaalvõlvid (nagu kooriruumiski) on laotud kontsentriliselt. Servjooned on mördi abil vaid markeeritud. Kitsaste külglöövide võlvid moodustavad aga laiaks venitatud silindervõlvi, milles kivid paiknevad Eestis ainuesinevalt ristsuunas löövi pikiteljega.

Pikad ümarsambad toetuvad atika baasile, samba kapiteelid on tüübilt plokk-karikad, mida kaunistavad hilisromaani madalreljeefsed väänlamotiivid.

Arkaadi- ja vööndkaared on laiad ja ristlõikelt nelinurksed. Seintel toetuvad võlvikaared lühikestele konsoolidele ja jätavad seinapinna liigendamatult siledaks.

Samal ajal pikendati ka lääneseinas paiknev müüritrepp võlvipealseni.


HILISEMAD MUUDATUSED
  • Arvatavasti 14. sajandi algul ehitati võlvitud eeskoda.
  • 17. saj. algus - renessanssaltar (B. Geistmann) ning hilisrenessansskantsel ja osa pingistikku (mõlemad A. Pampe).
  • 18. saj. I pool - kantsli barokkräästas (J. V. Rabe).
  • 1857. a. püstitati uus tornikiiver.
  • 1981.a. - lääneseina ümarakna vitraaž (Dolores Hoffmann).