Piirkonna üks vanimaid sakraalhooneid.
Kirik on esmamainitud 1427. aastal. Sõjategevuse käigus põles kirik ning alates 1627. aastast seisab varemetes. Kirikuhoone taastatakse 1649. aastaks. Kiriku rekonstrueerimine toimub aastatel 1843-44 ja kirik õnnistatakse uuesti 1845. aastal. Kiriku orel on ehitatud 1883 astal Tartu meistri Müllverstädti poolt, kiriku vanim kell on valatud 1868. aastal Bochumis.
Keskaegsest 3-löövilisest kirikust on säilinud üksnes pikihoone läänesein ja viilutorn. Viimast toetab kaks saledat kontraforssi, mis moodustavad portaali ümber kõrge segmentkaarse niši. Tähelepanuväärne on kiriku kõrge viilutorn oma liigendatud fassaadiga - terav- ja segmentkaarsete petikniššide ja sõõrpetikutega. Hiljem juurdeehitatud põhja-lõunasuunalises transeptilaadses juurdeehituses paikneb ka altar. Idaküljele liitub kaheruumiline käärkamber. Nii juurdeehitus kui ka varasema pikihoone põhja- ja lõunaseina on kujundatud klassitsistlikes vormides. 18. sajandist on säilinud tänapäevani peamiselt torni kiviosa.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis 23780)
|