Ajastu piirkonna sakraalehituse oma kolmelöövilise võlvimata pikihoone poolest erandlik näide.
Esimesed teated aastast 1500, kuid kultusehoone oli siin olemas tunduvalt varem, arvatavasti 13.–14. sajandil. Liivi sõjas kannatada saanud kirikuhoone taastati 17. sajandil (neogooti) ning sellest ajast pärineb ka torn, 18. sajandil erandliku lisandina tornijalamile juurde ehitatud matusekabel.
Praegune põrand tehtud 1863. 2003-2004 ehitas Rändmeister OÜ kirikule uue puitkatuse.
Algkavatis kitsam nelinurkne kooriruum ja suhteliselt lai ja lühike pikihoone, millel läänetorn puudus. Koori ja pikihoonet ühendav võidukaar erakordselt lai ning kujult ümar. Koori iseloomustavad paarisaknad, kaks kõrget teravkaarset nišši põhjaseinas ja kaks madalat segmentkaarset nišši lõunaseinas. Koori katab puust peegellaena kujundatud konstruktsioon. Pikihoone horisontaalne puulagi toetub kolmele sambapaarile. Need on monoliitsed postsambad, kujult 8-tahulised ja kaunistatud kolmest ümarvöödist koosneva tüvesevõruga ja nelinurkse talumiplaadiga. Aknad kujult teravkaarsed lantsettavad. Ümarvöötidega profileeritud lääneportaal ja ka ümarkaarne lõunaportaal sissepoole pööratud asendis. 1770 paiku on ehitatud väike eeskoda lõunaküljele, nähtavasti samast ajast pärineb ka käärkamber.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15547)
|
