Arhetüüpne Saare-Lääne kihelkonnakirik, mis on usutavasti vanim Eestis säilinud maakirik.
Rajati arvatavalt võidutähisena peatselt pärast Valjala vallutamist 1227.a. Algkavatis on nelinurkse põhiplaaniga kabelitaoline ehitis. Tõenäoliselt 1230. aastate keskel kaunistati kabel sekotehnikas figuraalmaalingutega. Aastail 1241-65 kõrgendati praegust kooriruumi umbes poole võrra, idaküljele tehti poolümar apsiid ja ehitati etapikaupa pikihoone, kogu kirik võlviti. Jüriöö ülestõusu ajal 1343.a. rüüstati kirik kui kaitseehitis, eriti kannatasid portaalid. 1360.a. paiku taastati kirik Kuressaare piiskoplinnuse meisterkonna abiga, kuid külgportaalid ja akende alumised lõigud müüriti passiivse kaitse huvides kinni, lihtsustati ka lääneportaali külgastmeid.
Tõenäoliselt 17. sajandil ehitati käärkambri peale neljatahuline viie korrusega torn. Põhjasõjas 1710.a. kirik rüüstati. Kohmakad tugipiilarid ehitati arvatavalt 1757. 1770. aastate alguses sai torn barokk-kiivri, mis asendati praegusega 1926. aastal.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 21079)
|
