VALJALA PÜHA MARTINI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1. V. Raam. Valjala seinamaalidest, nende vanusest ja päritolust, 1986 (“Kunst“1/86)
2. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
3. Aruanne Valjala kiriku juures 1971. a. suvel toimunud tööde kohta. V. Raam, 1973 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik P-1627)
4. Valjala Püha Martini kirik. Köide I. Kirjeldus ja ehituslugu. Köide II. Fotod. V. Raam, 1982/84 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-870 ja säilik A-1200)
5. Täiendavad uurimis-ja mõõdistamistööd. T. Parmakson, 1992 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-2986)
6. K.Markus, H.Bome. Ettekanne Valjala kirikus, 2005.a.august
7. Valjala kiriku siseviimistluse stratigraafia uuring. EKA Restaureerimisteaduskond, 2005.a. august
8. Valjala kirik. Põranda restaureerimine: muinsuskaitse eritingimused ja põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Illar Kannelmäe, Juhan Kilumets, Ain Pihl, 2006. Muinsuskaitseameti arhiiv, P-16659, kooskõlastus nr 5748, digitaalselt kättesaadav.

Umbes 1230.a.
Algkiriku (kabeli) rajamine

Sellesse ehitusetappi kuuluvad arhitektuursed elemendid:

• Nelinurkse põhiplaaniga (sisemõõtmed 7,65 x 7,8 m) võlvimata kooriruum; (allikas 2)
• Kõrge (u.7 m) käärkamber koori lõunaküljel (allikas 2)

1990.a.Rein Metsniine ja Tõnu Parmaksoni poolt kaevatud šurf tõestab, et algkavatise juurde ei kuulunud apsiidi (allikas 5) nagu seda varem arvati (allikad 3, 4).

1240. a-te algus
Algkiriku laiendamine ja pikihoone ehitamine

• Kolme võlvikuga ühelöövilise pikihoone lisamine – selles etapis püstitati müürid kuni võlvideni (kuni 5,5 m.kõrguseni, k.a.külgportaalid idatravees); (allikas 5)
• Läänefassaadi ja lääneportaali ning selle kohal oleva ümarakna ehitamine.

1260-61.a.-te ehitustööd  katkesid ilmselt saarlaste ülestõusu tõttu.

1260.a.-te I pool
Kiriku võlvimine uue meisterkonna poolt

• Ulgtaladele toetuva sisemise kaitsekäigu ehitamine akende ette. See ulatus üle võidukaare ning suundus koori rekonstrueeritud kagunurgas trepikäiguna võlvidele; (allikad 2, 4)
• Pikihoone seintele ja kooriruumi idanurkadesse võlve toetavate eendtugede lisamine;
• Algkabeli (kooriruumi) seinte tõstmine umbes poole võrra; (allikas 2)
• Algkiriku juurde kuulunud ~7 m.kõrguse käärkambri lae madalamale toomine ja katmine silindervõlviga;
• Algkiriku lääneseina asendamine avara võidukaarega (allikas 1) /lääneseina muutmine ~4 m kõrguseks letneriseinaks. (allikas 4)

Algkiriku lääneseina paiknemist praeguse võidukaare kohal tõestab 1971.a.proovikaevandis leitud lääneseina alusmüür ja algse lääneportaali asukoht. (allikas 4)

• Idaseina poolümara apsiidi lisamine; (allikas 2)
• Kooriruumi ja pikihoone võlvimine alustades koorist ja lõpetades läänevõlvikuga;
• Läänefassaadi petikniššidega viilu ehitamine (ülaosa varisenud ja rekonstrueeritud 1992.a.).

Sellesse ehitusetappi paigutatud maalitud dekoratsioonid:

• Beežikale lubjakihile maalitud dekoratiivne vuugistik;
• Raidvorme imiteeriv konsooli- ja kapiteelidekoor;
• Roide- ja kilpkaarelindid;
• Figuraalmaaling kooriruumi põhjaseinas (6 apostlit arhitektuurses raamistuses ning kaartevahelistesse vikkelnurkadesse paigutatud sirutatud tiibadega inglid) ning samasse maalingukihistusse kuuluv palmetifriis selle kohal. (allikad 5 ja 6)

Vt. selle kohta Uurimistööde aruanne, 2005

14.saj III veerand (1360.a.-d)
Kiriku taastamine pärast Jüriöö ülestõusu (1343) kahjustusi [Kuressaare piiskopilinnuse meisterkonna poolt (allikas 2)

• Koori ümarapsiidi asendamine hilisgooti polügonaalse apsiidiga;
• Oletatava letneriseina likvideerimine ja võidukaare avamine täielikult; (allikad 2, 4)
• Külgportaalide ja akende alumiste lõikude kinnimüürimine kaitseesmärgil;
• Lääneportaali külgastmete lihtsustamine. (allikas 2)

18.saj.
Kiriku taastamine pärast Põhjasõja (1710) laastavat rüüstamist ja kahjustusi

Pärast Põhjasõda puudusid kirikul kõik katused, müüripealsed ja torn olid varisemas ja aknad seisid purustatult. (allikas 4)

1717 - alustati kiriku korrastustöid akende parandamisega, mis jätkus madalal tempol aastakümneid. Uus välisuks, mille siseküljel on veel praegugi baroksed maalingud näha, tehti väljapoole lahti käivaks, seoses sellega oli vajalik ka lääneportaali ümberehitamine. Uhke sepislukk valmis 1721. a. (allikas 8)

• 1729 – Kooriruumi katuse katmine laudadega;
• 1757 – Kogu kiriku katuse katmine õlgedega;
• 1757 – Pikihoonele tugipiilarite lisamine;
• 1768 – põhjaportaali ette otsustati kabeli rajamine; (allikas 8)
• 1770.a-te algus – koos torni kiviosa põhjaliku remondiga barokk-kiivri ehitamine; (allikas 4)
• 1770-1780 – kirikuaia ümber laoti põllukividest ja murdpaest piire, mille edelaküljel on tahutud kvaadritest väravapostid. 1768. ja 1779. a. on kirjalikke märkmeid eraldiseisva „kellamaja“ (Glocken-Haus) kohta kirikust kagus. Millal kabel lammutati, ei ole teada. Kirik läbis sel kümnendil ilmselt siseremondi, kuna 1779. a. kirjutatakse, et kirik ei vaja mingeid parandusi. (allikas 8)
• 1779 – kirikusse tehti uued pingid, mis olid kasutusel kuni 20. saj. I veerandin;. (allikas 8)
• 1789 – pikka aega ja lünklikult kulgenud ehitustööde lõppu tähistati kirikule annetatud oreliga, mille tarvis rajati suur väär läänevõlvikus; (allikas 8)
• 1798 – orelivääri ehitamine läänevõlvikusse. (allikas 4)

• Kogu kirikut kattev soe roosa toon, mis kannab läänevõlviku talumite marmorimitatsiooni ning laieneb ka siledale seinapinnale;
• Kogu kirikut kattev teine, violetsem külm roosa kiht, mis kannab kooriruumis säilitatud kvaadermaalingut ning marmorimitatsiooni (tribuunikaare eendtoel ja talumil) ja voluudimotiivi fragmente (kooriruumi põhjaseinal ning pikihoone lääneseinal).

• Eeskoja ehitamine orelivääri alla;
• Paepõranda katmine ~1m võrra vanast tasandist kõrgema laudpõrandaga.
  

Šurfide tegemine kooriruumi sise- ja välisküljel, millega selgitati välja, et polügonaalsele apsiidile eelnes ümarapsiid, mis siiski ei olnud kooriruumiga üheaegne, vaid veidi hilisem.