Piirkonna ühe vanima sakraalhoone näide.
Tartu piiskopkonna vanemaid kiriklikke keskusi. Esimesed teated kivikirikust pärinevad 13. sajandist, esimene teade preestrist 1234. Kirik kannatas 17.sajandi keskel Vene- Rootsi sõjas, mil hävisid pikihoone võlvid. Seejärel taastatud kirik sai barokse viilutorni 18.s. lõpul, seda kindlustati 1885 (arh. R.Guleke). 1929 ehitati saledad raudbetoonvõlvid, mille vormid on laenatud Tallinna hilisgootikast. Samast ajast pärineb ka pikihoone akende kujundus ja W-eeskoda (kõik arh. E.Kühnert).
Krohvitud, kivist, kolmelööviline võlvitud kodakirik, mille maakividest laotud kooriruum on kahetraveeline, pärinedes 13. sajandist. See oli võlvitud, ent nüüdsest madalam, praegusel idaseinal on jälgitav vana kilpseina kontuur. Algsete võlvide ja piilarite kohta andmed puuduvad. Hoonel on peaportaal ja põhjaseinas külgportaal, mõlemad nagu aknadki on ümberehitatud. Üksnes idaseina põhjaosas on säilinud arhailine poolkaarja sillusega akna fragment. Erandlikult on kirikul kaks treppi võlvidele. Kirikul on barokne viilutorn. Sisustuses säilinud 3 hauaplaati (15. s.), barokkaltar ja –kantsel (1696, tõen. J.D Neuhausen).
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 23967)
|
