19. sajandi sakraalarhitektuuri näide.
Paluküla kirik püstitati 1820. aastal Ungern-Sternbergide poolt. See on elegantsete proportsioonidega, kuid massiivsete müüridega kiviehitis, mille kabelitaolist kirikusaali kroonib alt neljatahuline, kirikuruumi kõrgusel aga sujuvalt kaheksatahuliseks üle minev sihvakas kellatorn. Viimast kroonib omakorda kuuetahuline püramiidjas teravatipuline kiiver. Hoone fassaade ilmestavad neogooti stiilile omase teravkaarega aknaavad, fassaadile annavad kompositsioonilise terviku viimastega kõrvuti olevad ning samu kontuure järgivad petikaknad, mille sarnaseid leiame ka kolmetahulise kooriosa seintes. Sarnane akende-petikniššide rütm on ka kirikusaali ning kooriosa üsna kõrgel sokliosal. Kuivõrd hoone oli algselt oletatavasti mõeldud perekonna hauakabeliks (teadaolevalt pole sinna küll kedagi maetud), paikneb kirikuruumi all matusekambriks mõeldud silindervõlviga keldriruum. Sellest on tingitud ka hoone ebaharilikult kõrge sokliosa. Hoone väljapeetud proportsioonid ning kvaliteetne teostus viitab mõnele silmapaistvale meistrile, kes on paraku tänini teadmata. Hoone arhitektuur on ilmekas näide selle rajajate Ungern-Sternbergide ambitsioonikusest ja haardest.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 23605)
|
