Lääne-Eesti üks vanimaid ja omapärasemaid ehitisi, Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Rajati Soontagana muinaskihelkonda hiljemalt 13.sajandi lõpuveerandil.
1779-81 ehitati läänefassaadi ette pikihoonega samalaiune ja -kõrgune eesruum koos 4-nurkse kellatorniga.
1860 laiendati esmakordselt aknaid, lammutati eeskoda ja portaal müüriti kinni.
1861 müüriti kinni ida-aken ja võlvid koos roietega said praeguse krohvikatte.
1871-72 ehitati vanale asukohale uus käärkamber.
1884 suurendati aknaid uuesti ja tehti allosas pikemaks, ehitati praegune telkkiiver.
1707 ehitatud paeplaatpõrand varjati 1886 laudpõrandaga ja rikuti seega ruumi algilme.
Algkavatisse kuulusid praegune ühelööviline kahe võlvikuga pikihoone ja kitsam koorikvadraat. Mõlemas otsaviilus oli ulgtaladele toetuv puust kellatorn. Igas võlvikuseinas paiknes kitsas aken. Lisaks peaportaalile lääneseinas (hävinud) oli portaal ka lõunaseinas ja väiksem preestriuks koori lõunaseinas (mõlemad kinni müüritud). Kuplitaolised ristvõlvid (kivid laotud kontsentriliste ringidena), millel on tellistest mõigasroided (kooris on kaheksa roiet) ja erakordeselt sügavad seinu ühendavad kilpkaared, toetuvad lühikestele tugipiilaritaolistele eendtugedele. Nendel on kaldpinnaga talumi- ja sokliliist ja katedraaligootikast pärinev kolmetine kilpkaari, roideid ja vööndkaart. Täiesti erandlik on müüritrepi puudumine.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 16662 )
|
