Iseloomulik Lääne-Eesti sakraalhoone, mille üksikelementides on erandlikult kasutatud tellist.
Kullamaa kirik valmis algsel kujul arvatavasti 13. sajandi lõpukümnendil ühelöövilise hoonena, millel puudusid iseseisev koor kui ka torn. Võlviti tõenäoliselt 14.sajandil. 1752. a. ehitati käärkamber, 1774. a. mõlemale külgedele tugipiilarid, mis 1777 kaeti laudadega. 1865. a. ehitati hulknurkne koorilõpmik ja 1870. a. uus neogooti torn. Kogu hoone sai seega neogooti üldilme.
Interjööris kõrgelt algavad kuplitaolised võlvid, mille alumine osa laotud ristvõlvina, ülemine osa moodustub kontsentrilistest kiviringidest. Kilpkaared (tellistest) ja dekoratiivsed mõigasroided toetuvad tahulistele post-turpadele, mille talumit kaunistavad pungataolised lehed. Vööndkaared, mida mõlemal küljel ääristab kitsas mõigas, toetuvad ristpiilarist tuletatud eendtugedele. Idavööndkaare põhjaeendtoe talumil erandlikult madalreljeefne hüatsindilehtede friis. Lõunaseina välisküljele kinnitatud fragment ingliskulptuurist pärineb algkiriku kujundusest. Ukseavad portaalideta. Teravkaarsed aknad lõunaseinas. Põrand täisnurksetest paeplaatidest.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 15465)
|
