Ainus tsentreeritud ruumilahendusega kihelkonnakirik Eestis.
Pühale Ristile pühitsetud ehitis oli ilmselt kavandatud lihtsa kahevõlvikulise kabelina, millest jõuti enne Jüriöö ülestõusu (1343) valmis vaid nüüdse kooriruumi seinamüüristiku alumine tsoon. Too kiriku vanim osa on paksu müüritisena praegugi hästi jälgitav. Algsetena on selle põhjapoole jäävas seinalõigus säilinud preestrite käteloputamisorv e. piscina ning ümarkaarne sakramendinišš.
Jüriöö sündmused olid kiriku patrooni – Padise kloostrit sedavõrd rängalt tabanud, et viimasest sõltuvas Harju-Risti kirikus suudeti ehitustöid jätkata alles 1420. aastatel. Algehitis kavandati kooriruumiks. Selle seinad ehitati praeguse kõrguseni. Koor võlviti arvatavasti tähtvõlvina (purustati Liivi sõjas). Perioodi detailsemal iseloomustamisel väärib märkimist pikihoone lääneseina välisküljel paljanduv suur teravkaarne nišš, mis on Eesti sakraalarhitektuuris kordumatuks motiiviks, eriti oma asukoha tõttu. Nišis on säilinud süvend, kuhu oli kinnitatud krutsifiksi püstjas ristiharu. Nišš koos krutsifiksiga täitis välisaltari ülesannet.
Kolmandal ehitusperioodil võlviti pikihoone, millega seoses ehitati välisseinte tugipiilarid ja pikihoone-keskne neljatahuline piilar, mis pidi toetama servjoonvõlve. Ümartorn toetub kirikupoolsel küljel viilu(konsool)tornile omaselt lääneviilule, kuid välisküljega mitte enam kahele konsoolile viilul, vaid kõrge sokli taolisele seinamüürile. Torni ehitamisel peeti silmas välisaltari (v.t. eespool) asukohta. Torni seinale müüritud kiriku nimemärk – reljeefne paerist ja allpool Kristuse peaga konsool osutavad ehitusajale peale 1425. aastat, kuna ligikaudu samal ajal valmisid Padise kloostrikiriku sarnaste reljeefpeadega konsoolid.
Kiriku omandisuhetes toimus muutus 1622. aastal, mil Harju-Risti kirik läks perekond Rammide eestkoste alla. Liivi sõjas kannatanud kiriku tugipiilarid lammutati, varisenud koorivõlv uuendati ning ühele lammutatud tugipiilari alusmüürile rajati käärkamber. Vajumise tagajärjel varisenud torni lääneosa ei taastatud.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 2934)
|
