Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Esimene kivikirik ehitati 14.sajandi alguskolmandikul. Tõenäoliselt 14. sajandi II poolel võlviti algkirik 3-lööviliseks ning kolme traveega ruumiks.
15. sajandi alguses ehitati avar kooriruum.
Liivi sõjas kannatas kirik sõjalise objektina rängalt: lääneviil kaotas algse kujunduse, kadusid ka idaviilu oletatatavad kaitseehitised. Taastamisel ehitati uus 4-nurkne torn.
Põhjalikult muutis kiriku ilme 1878 a. remont. Aknad pikendati gootipäraseks, põhjasein sai aknad, 4-tahulised piilarid muudeti 8-tahuliseks, võidukaart avardati, käärkamber ja luukamber lammutati, põrand kaeti laudadega ja pingistik uuendati. Puulengide ümberpaigutamisel rikuti keskaegne raidportaal.
1910.a.tulekahjule järgnes uue, tänini püsinud massiivtorni ehitamine (1911-12 arhitekt F. Modi), sisekujunduses pääses lõplikult valitsema neogootika.
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 2716)
|
