NÕVA OLEVI KIRIK

Nõva Olevi kirik järgib Läänemaa rannikuala puitkabelite traditsiooni. Ehitatud arvatavasti 18. sajandil. Eesti väiksemaid kirikuid.

Koosneb ristkülikukujulisest pikihoonest (välismõõtmed 13,6x7,1 m) ning sellega liituvast telkkiivriga W-tornist. Etnograafilisest taluarhitektuurist lähtuv ristnurkadega rõhtpalkhoone on kaetud laudvoodriga, viilkatuse praeguse katte all on säilinud varasemad pilpa- ja laudkatted. Seinu liigendavad ümarkaarsed aknaavad.

Interjööris on algne katuslagi, püstlaudisega seinad ja laudpõrandad on üle vooderdatud. Harvaesinevalt on nn meeste- ja naistepoole pingistikud erineva käsitlusega (sama Ruhnu kirikus). Altariosa eraldab nikerdlaudadest balustraadiga sillatud ava, W-osas paikneb puitsammastele toetuv väär. O-akendel on vitraaši imiteerivad pärgamentmaalingud (arvatavasti 836). Altar ja kantsel on neogooti vormides, orel (1885, G. Trenkmann). Sisustuses veel puidust rõngasrist ja Kolgata-teemaline õlimaal (L. R. Michelson; annetatud 1820).

Vt Eesti Arhitektuur. 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja Villem Raam, Tallinn, 1996, lk 33.

Ehitusaeg arvatavasti 1750 (dendrokronoloogilised andmed).

Nõva kirik paikneb kinnistul ida-lääne suunaliselt, juurdepääs lääneotsast. Läänetornist välismõõtmed on 2,1 x 3,3 m. Ümarkaarseid aknaaavasid on mõlemal pikiküljel kaks. Idaküljel on kaks aknaava, mis paiknevad kahel pool altarit. Tornialuse eeskojal ja kirikusaalil on tiibuksed. Pikihoone mõlemalt poolt tahutud rõhtpalkidest seinad toetuvad üksikutele maakividele, mis aluspalkidest on isoleeritud kasetohuga. Läänetorni rõhtpalkseinal on puhasnurgad. Nii pikihoone kui läänetorn on väljast kaetud profileeritud horisontaalse voodrilaudisega, nurgad kaetud püstlaudisega. Pikihoone viilkatus on kaetud tõrvatud kuuselaudadega, viimistletud linaõli-puutõrva seguga. Läänetorni telkkiivri puitkonstruktsioon on kaetud vaskplekiga. Torni tipus on kullatud kukk.

Saali lääneosa orelirõdu toetub kaheksale sambale. Pingistik on põhjamaade traditsiooni järgides mees- ja naispoolel erineva kujundusega. Kiriku pikihoone siseruum on tervikuna kaetud värvitud puitkiudplaadiga, seintel ja lagedel on selle all varasem värvitud vertikaallaudis. Põrand
on lõhestatud plankudest, värvimata. Avatäited, altar ja muu sisustus puidust, värvitud. Altariosa akendel on haruldased vitraaži imiteerivad pärgamentmaalingud.

Vt Muinsuskaitse eritingimused. Fassaadi ja interjööri restaureerimise põhiprojekt. OÜ Vana Tallinn, Kalli Holland, Elo Sova, 2015. Muinsuskaitseameti arhiiv P-17233 (lisadeta), digitaalselt kättesaadav.

"Ühe teise jutu järgi olnud Nõva kabel aga algselt väiksem kui ta seda tänapäeval on. Üks mõisahärra aga lasknud kabeli suuremaks ehitada. Usutavasti võiski Nõval ka varem kabel  olla, kuna 20.sajandi alguses on tähistatud selle kolmesajandat juubelit ning traditsiooniliseks rajamisdaatumiks peetakse 1636.aastat, mis ei lähe kokku aga dendrokronoloogilise uuringuga määratud vanusega. Kirikuaias, praegusest kirikust nii  kümne-viieteistkümne meetri kaugusel edelas on selgelt näha ka mingi varasema, tänaseks  hävinud hoone vundament."

2002. teostatud dendrokronoloogilise uuringu järgi on kiriku rajamisdaatumiks 1751. a.

Pikihoone seinu seovad ja jäigastavad tõmbtalad seinte ülaosas ning mingil  määral ristnurkseotisega „võidukaaresein“, mis eraldab altariosa kogudusesaalist. Varadevahed on täidetud samblaga. Tüvest jäigastavad ristidega seotud neli nurgaposti, kahe vahelae talad ja põhja-lõunasuunalised tõmbtalad kahel kõrgusel, millede talaotsad on tapitud torni seintesse.  Kellatool traditsioonilisel kujul puudub, kaks kellakandmikku on tapitud tõmbtaladesse.

Katusekate on paigaldatud hõredale 70 cm sammuga latt-roovile. Esimeseks katusekattekihiks on varasematest kistud ja tahutud ning uuematest saelaudadest laudis. Varasemad katusekihid on jälgitavad räästa servast kiriku põhjaküljel. Teiseks kihiks on osaliselt säilinud pilpa-, sindel- või kimmikatus.

1885. aastal on kirikusse ehitatud orel, mille valmistajaks kohalik meister Kustas Targama (hilisem Terkmann). Pärimuse järgi andis oreli valmimisse oma panuse ka tolleaegne Nõva mõisaproua Josephine von Baggehuffwud (1839-1917), kes nikerdas orelile gootipärased kaunistused.

Vt Nõva Püha Olevi kirik. Restaureerimiskontseptsioon. EKA Kunstikultuuri teaduskonna Muinsuskaitse- ja restaureerimise osakonna bakalaureusetöö. Koost. M. Putk. Tallinn. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-10641, digitaalselt kättesaadav EKA digiteegis