HALLISTE PÜHA ANNA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1.Zwiebelberg, Werner. Halliste kiriku ja kihelkonna ajalugu. Pärnu, 1942.
2. Eesti Evangeelse Luterliku koguduse konsistoorium, Toimik - Halliste Püha Anna kirik jaanuar 1951 - detsember 1968
3.Alttoa, Kaur, Tiirmaa, Udo. Ülevaade Halliste kiriku uurimistöödest 1978.a.
4.Raave, Kalev. Halliste Püha Anna kirik : taastatud, uuesti üles ehitatud aastatel 1989-1991. Viljandi, 1995.
5.Raave Kalev. Üitsainsus Halliste. Viljandi, 2002.
6. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996

KIRIKU RAJAMINE

15. sajandi II pool

Algkavatis:

- kolmelööviline kahe võlvikuga pikihoone (müür suureformaadilistest tellistest, krohvitud) (allikas 3)
- kvadraatne koor (allikad 3, 6)
- tellistest võidukaar (allikas 3)
- käärkamber ? (seina suhtes sekundaarne) (allikad 3, 6)
- madalad ning lamedad võlvid (allikas 7)
- tõenäoliselt 8-tahulised piilarid liivakivist talumkapiteelidega
- koori põhjaseinas trepp võlvidele
- kaks portaali: idas ning lõunas (allikas 3)
- torn ? (tõenäoliselt konsoolidele toetuv viilutorn) (allikas 3)

Kaur Alttoa järeldab arheoloogiliste kaevamiste põhjal, et kiriku vanimad osad pärinevad 15.sajandist, dateerides seda analoogide järgi. Selle algse kiriku jäljeks on vundamendijupid, millest joonistub välja väike ruudukujulise kooriga kirik, mille pikihoone jääb hilisemate ehitusjärkude käigus sama laiaks. Samuti leiti tugipiilarite alaehitised ja lubjakivist kaheksakandiline kapiteelifragment, millest järeldub, et kirikul oli 2 traveed ja 3 löövi. Pikihoonet ühendas kooriruumiga tellistest võidukaar. Vundmendis oli kasutatud nii maa-, lubja-, liiva- ning suureformaadilisi telliskive, valdavalt küll maakive. Säilinud seinafragmendid olid samuti suureformaadilistest tellistest ning kaetud krohviga. Alttoa toob Halliste iseärasusena välja ka telliste kasutamine detailides, eelkõike nurkades. Kirikul oli idaportaalile lisaks ka lõunaportaal, mis asus kiriku keskpaigas. Altoa sõnul oli kunagine torn seina suhtes sekundaarne, kuid see ei välista,et algselt ei võinud torni olla. See torn asetses kiriku suhtes kergelt viltu. Maapinnast algav massiivtorn on Alttoa sõnul välistatud, ning pakub välja ajastule ja piirkonnale omast konsoolidele toetuvat viilutorni võimalust. Samuti oli kirikul sekundaarne käärkamber. (allikas 3)

Alttoa tsiteerib oma uurimistöö aruandes järgnevat Villem Raami iseloomustust Lõuna-Eesti hiliskeskaegsete (15-16 saj) kirikute kohta, mis tema sõnul vastab Halliste arheoloogiliste kaevamistel leitule:
“Varasemate kohalike kolemlööviliste kodakirikute eeskuju järgides on nad säilitanud suhteliselt suure ruudule läheneva põhiplaaniga kooriruumi. /.../ Ka pikihoone põhiplaan moodustas peaaegu ruudu, mille Rannu ja Puhja kirikuis oli ainult kaks traveed. Suhteliselt lai võidukaar ühendab koori ja pikihoone rahulikuks ning ühtsena mõjuvaks tervikuks. Sellist kokkusurutud pikiteljega ning seetõttu keskendatult mõjuvat ruumikompositsiooni valitsesid suhteliselt lamedad ning madalal paiknevad võlvid. Eriti tüüpiline on seejuures kesklöövi silmapaistev laius, mille kõrval külglöövid mõjuvad kitsaste võlvikäikudena. /.../ Sellises ruumilahenduses väljendub keskaja ehituskunstile sageli iseloomulik ning paiguti ka Lääne-ja Põhja-Eesti ilmnenud tendents muuta kiriku traditsiooniliselt piklik ning suundruumile omane iseloom võimalikult lähedases tsentreeritud kompositsiooniga ruumipildile.” (allikas 7)

Peale Rannu ja Puhja kirikute toob Alttoa välja ka analoogideks 15. sajandi Põlva ja Karula kirikud. Halliste erineb eelmainitud kirikutest seinapaksuses poolest, kui neil on seinte paksus keskmiselt poolteist meetrit, siis Hallistel on ligi 1.9m, mis on pigem lähedane 13-14. sajandi kirikutele. Detailide vormistamisel tellise kasutamist võrdleb Alttoa Risti kabeli, Karksi linnuse ja Viljandi frantsisklaste kloostri näidetega, tellisladu Karula kiriku ja Lätis asuvate Kraslava ja Bauska kirikute omadega ja piilareid Tallinna 15. sajandi arhitektuuriga. (allikas 3)
 

HILISEMAD MUUDATUSED

17.-18. sajand
Kiriku hävimine Rootsi-Poola- ja Põhjasõjas ning taastamine

Halliste sai kannatada arvatavasti 17. sajandi alguses Rootsi-Poola sõjas -
vanimad dokumentaalsed teated kirikukehandist pärinevad 1624. aastast, kus mainitakse, et kirik on tühi, ilma katuseta ning püsti on ainult 4 müüri.

Varemetes pühakoda taastati 1633-1644 - kirik sai uue torni, kaotati aga piilarid. (allikas 2)

17. sajandi I poolel ehitati arvatavasti ka kirikualune hauakamber. 1654.a. kirjeldatakse ilusat kivist kirikut puitkatuse ja torniga, mille kooriruumil on kolm ning pikihoonel viis akent. (allikas 1)

1703. a. põletasid vene väed kiriku, erinevatel andmetel on põleng toimunud ka 1706.a.. (allikad 1, 3)

Pärast Põhjasõda algas uus taastamine. Tööd telliti 1721. aastal, 1728. aastaks puudusid kirikul veel põrand, altar, toolid ja aknad. (allikas 1)

1781 – kirikule ehitati uus barokne torn, mida on näha ka Johann Christoph Brotze joonisel aastast 1800 (allikas 3)

19.sajand
 

1816 – 23
Kiriku laiendamine

- lammutatakse kooriosa koos pikihoone idaseinaga (allikas 6); avatud pikihoone mõõdud on nüüd 41x12,5m, vana kiriku pikihoone oli 30x12.5 (allikas 1)
- kirikut pikendatakse ida suunas, muutes selle liigendamata saalruumiks (allikas 6)

  1863

Kiriku põleng ning rekonstrueerimine (pühitsemine 1867): 

- kirik põleb pikselöögist 10.07.1863, säilivad vaid välismüürid ja käärkamber (allikas 1)
- kirik taastatakse neoromaani vormides (allikas 6)
- pikihoonet pikendati lääne suunas, hävitades vana torni (allikas 1)
- lisatakse uus läänetorn šveitslasest arhitekt Hausermanni projekti järgi (allikas 1)
- kõrgendati pikiseina müüri ühe sülla (umbes 2m) võrra (allikas 1)
- põhja- ning lõunaküljele kujundatakse transeptilaadsed ruumilaiendid (arh.. M v. Holst, ehit.meister J. Siil) (allikas 6)

20.sajand
Kiriku põleng ning taastamine

1959 – kiriku süttimine 28.04. okste põletamisest alguse saanud tulekahju tõttu. Tulest jäi puutumata üksnes käärkamber, ülejäänud kirikust jäid alles vaid müürid (allikas 1)

1978 - Halliste sovhoos kavandas kiriku varemete rekonstrueerimise universaalsaaliks, projekteerijateks olid Udo Tiirmaa ja Tõnu Keskküla. Selle eeltööna viidi läbi ka eelpool viidatud arheoloogilised kaevamised. Kuid see rekonstrueerimine jäi teostamata.
Uuesti kerkis kiriku taastamise üles Ahto Jänese artikli “Me ei tohi olla esivanematest kehvemad” ajalehes Sakala 1988. aasta septembris. Sama aasta oktoobris asus Halliste kirikuõpetajaks Kalev Raave, ning novembris moodustati Halliste kiriku päästekomitee. Kiriku taastamise projekteerija oli Udo Tiirmaa, peaehitaja Ago Libek, sisekujundaja A.-H. Õun ning altarimaali teostas Jüri Arrak 1990.a.. Täpselt 30 aastat peale kiriku hävimist pandi kirikule nurgakivi. Kiriku taastamine jõudis lõpule 1991. aasta suvel, ning pühitseti 21.12.1991.