|
|
|
LIHULA ELIISABETI KIRIK |
Orienteeruv ehitusajalugu |
|
|
Allikad |
1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
2. Lihula ajalooline keskus. Ajalooline õiend.1975. Teostaja Vabariiklik Restaureerimisvalitsus (ERA.T-76.1.2369)
|
|
ESIKIRIK |
13.sajandi alguses käsitööliste ja kaupmeeste asulas asuvast Eliisabethi kirikust sai 13.sajandi lõpul kihelkonnakirik. Samal ajastul mainiti ka kirikule kuuluvat Püha Martini kirikut ja pühavaimu hospitali. Liivimaa üldise kodusõja ajal hävisid mõlemad Lihula kirikud ning hospital. (allikas 2)
|
16.-18.SAJAND |
1684.aastal võõrustati Lihula mõis A.Tottilt kohtunik von Drefeldenile, mille inventeerimisnimestikku kuulus ka Lihula Eliisabethi kirik. Kirik oli pooleldi võlvitud kivist ehitus, sissekäiguga lõunaküljelt. 1768.aastal oli kirik veel muldpõrandaga. Kiriku torn, mille tipus asus kullatud nupuga tuulelipp tähtedega G.C.T, oli kaetud laudadega. 1874.aastast muutus kiriku olukord kasutuskõlbmatuks ning järgnevalt see lammutati. (allikas 2)
|
TÄNASENI SÄILINUD KIRIK |
Neogooti vormides kirik on ehitatud 1876-78, ehitusmeister J.G. Mühlenhauseni poolt. Ühelöövilise pikihoonega liituvad sellest pisut kitsam polügonaalne kooriruum käärkambriga, avatud eeskoda ja telkkiivriga torn. Fassaade liigendavad astmelise, osalt fiaalidega lõpetatud tugipiilarid, puidust ehisraamistikega aknad ning kogu kirikut hõlmava motiivina kolmnurkkaarne friis. Saaljas siseruumis markeerib üleminekut kooriosaks liseenidele toetuv dekoratiivne võidukaar. Tinglikult 3-võlvikulist pikihoonet katab puidust krohvitud silindervõlv, mida ilmestavad puitkonsoolidelt lähtuvad dekoratiivsed vööndkaared ja tähtvõlve imiteerivad roidesikud. Sarnaselt kujundatud kooriruumi võlv. Altar, kantsel (mõlemad Lihula meister F. Laurberg), orel, orelirõdu ja pingistik kuuluvad kiriku ehitusaega. Koori põhjaseinal on mälestustahvel ehitusdaatumitega. (allikas 1)
|
|
|
|
|