ÄKSI ANDREASE KIRIK

ALLIKAD

1. Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja: V. Raam. Tallinn: Valgus, 1999.
2. Eesti Entsüklopeedia. Kd 10. Tallinn, 1998, lk 613
3. AS Kurmik, Muinsuskaitse eritingimused restaureerimiseks ja remondiks. Võru, 2007.

EHITUSAJALUGU

• Kirikukihelkond on esmamainitud 1443. aastal.

• Kirik ehitatud ilmselt 15. saj II poolel. 

Lõuna-eesti sakraalarhitketuuris oli 16. Sajandiks välja kujunenud omapärane väike kirikutüüp – rudulähedase põhiplaaniga pikihoone laia kesklöövi ja väikese kergelt eenduva läänetorniga, territoriaalselt seotud Tartu piiskopkonna piiridega.

• Algne kirik hävis 17. saj I poolel. 1702 põletati vahepeal üles ehitatud kirik vene vägede poolt.

Allikad mainivad Äksi varasemat kirikuhoonet puitehitisena, kuid eeltoodule tuginedes saab oletada, et Äksi kirik võis kivihoonena olemas olla enne 17. Saj alguse sõjapurustusi. Kiriku keskaegsest hoonekehandist on tänaseni säilinud üksnes põiklöövist läände jäävad külgseinad. Hilisemad taastamis- ja ümberehitustööd ei ole kiriku algkehandi kohta täpsustavat infot lisanud, vaid enne 1995 teostatud fassaadiparandust olnud kiriku lõunaseinas põiklöövi lähedal võimalik lugeda varasema hoone tellislaoga aknapalestiku fragmente.

• Põhjasõjas purustatud kirikuhoone taastati 1730. aastaks.

1887–1889 teostati ümberehitustööd Reinhold Guleke projekti järgi.

• Lammutatud kooriosa asemele püstitati avar polügonaalse lõpetusega juurdeehitis, mille idaosale liitus käärkamber.

• Lääneküljele ehitati uus tornimaht.

• Hoone keskaegse hoonekehandi külgmised aknaavad viidi kooskõlla uusehitise arhitektoonikaga.

Pikaksvenitatud ehituskehandi välisarhitektuuris domineerivad kõrged teravkaarsed kolmik- ja neliksiirudega aknaraamid (põiklöövi keskmistel akendel ja koorilõpmikul kuuiksiiruga), ülaosa ehisraamistik erivärvilise klaasistusega. Akende ehisraamistuse motiivistik kordub pikihoone vimperiga pea- ja külgportaalil ning välisuste puitdekooris.

• Kiriku sisustuse kavandas R. Guleke.

• Altarimaali “Kristus ristil” (1888) autor on J. Hagen-Schwarz.

• Kiriku orel pärineb aastast 1902, autoriks W. Sauer.
 

• Ümberehituse kägius kiriku vanale pikihoonele lisandunud katedraaligootikale iseloomuliku põiklöövi Eesti sakraalarhitektuuris enne 19. Saj II poolt ei tuntud. Peamise ehitusmaterjalina on kasutatud maakivi, ehitise arhitektoonika elavdamiseks on hoone nurgad ning akna- ja ukseeavad punase telliskiviraamistusega – iseloomulik lahendus historitsismiperioodi looduslike ehitusmaterjalide kasutamist soosivas arhitektuuris. Hoone keskaegse hoonekehandi külgmised aknaavad viidi kooskõlla uusehitise arhitektoonikaga. 

• Vastukaaluks vanema hooneosa külgseinte raskepärasele maakivimüüritisele domineerib ristlöövi otsaseinte aritektoonikas rikkalik gootipärane tellisdekoor. Vertikaalse aktsendi annavad siin ühtlase sammuga seinapinda liigendavad tugipiilarid ja viiluvälja ilmestavad tellistest ehisraamistikuga petikaknad, keskel kuuese ruudujaotusega pööninguaknad. Ristlöövi lõunaseina jääva vimperiga tellisportaali kujundus järgib peasissepääsu vormistust. Polügonaalsele koorilõpmikule liitub madalam viilkatusega käärkambrimaht, mille lõuna- ja idaseinale jääb kitsas kaksikaken, põhjaküljele peaportaali uksetiva kujundust järgiva vormistusega väljapääs.
Lääneseinale liituva punastest tellistest torni kõrget kuuetahulist telkkiivrit kaunistavad siinses gooti sakraalarhitektuuris varem mitte esinenud kolmnurkviilud, karniisialust seinapinda teravkaarfriis. Läbi kolme korruse painevad kõigil tornikülgedel sarnases vormingus, ülakorrustel bifoorse tellisraamistiku ning klaasitud ümara neliksiirraamiga kitsad petikaknad. Tõenäoliselt vabadussõja ajal on lõunakülje luuki saetud kitsas laske- või vaateava, mis hiljem vana numbrilauaga kinni naelutati. Torni tipus on metallist ladina rist.