PÖIDE MAARJA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
   
2. Aluve, Kalvi. Uusi andmeid Pöide kiriku ehitusajaloost ja mahulis-ruumilisest ülesehitusest. -Ehitus ja Arhitektuur nr. 3/1970. Tallinn, lk. 38-46
3. Pöide kirik. Ehituslooline ülevaade. 1996. J. Mäll, V. Kadakas. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-5884

• Praegusest oluliselt madalam, nelinurkse põhiplaaniga ühelööviline pikihoone. (Säilinud on pikiseinad, mis eristuvad hilisemast pikendusest sokliastmes, samuti osaliselt jälgitavate vertikaalvuukidega).
• Kooriruumi põhiplaan ei ole ühemõtteliselt selge.
• Kiriku mõlemal küljel 3 kõrgel paiknevat ümarkaarset raidpiidaga akent. Palendid ja silluskaared on säilinud vaid põhjaseina idapoolsel aknal (ava kinni müüritud), ülejäänud akendest on praeguseks jälgitavad vaid avade allosad.
• Sellest ehitusetapist on säilinud 2 ümarkaarset portaali(ava): põhjaseina portaali on hiljem osaliselt sisse ehitatud gooti portaal, romaani portaalist on interjööris jälgitav idapoolse palendi kontuur ja osaliselt silluskaar. Lõunaküljel asub romaani perioodi portaal (kinni müürituna) 4-nurkses eenduvas ehisseinas.

Villem Raam eeldas, et pikihoone oli kaetud ühe silindervõlviga (allikas 4), kuid K. Aluve andmetel ei ole 1. ehitusetapi müüristikus leitud mingeid jälgi võlvikandjatest ega kilpkaartest, seega oli pikihoone kaetud tõenäoliselt lameda puitlaega. (allikas 2)

1994.a. V. Kadaka, J. Mälli ning K. Sipelga juhtimisel teostatud uuringute käigus avastati kooriruumi kaevatud šurfist 59 cm sügavusel ehitusliku päritoluga, sileda pealispinna ning ilmsete tallamisjälgedega aste ning sillutis, mida võib interpreteerida kui Pöide I ehitusetapi kiriku triumfikaare lõunapiida läve ja kooriruumi põrandat. Kuna kooriehitisest endast otseseid jäänuseid ei leitud, ei saa välistada võimalust, et tegemist oli puitkonstruktsiooniga. (allikas 3).
 

I etapp - uurijad on ühisel seisukohal, et vanimast, romaani algkirikust on säilinud pikiseinad, mis moodustavad praeguse lõuna- ja põhjafassaadi keskosa, seejuures olid algkiriku müürid praegustest oluliselt madalamad. Oletatavasti liitus sellega kitsam kooriruum. Sellest perioodist on säilinud kaks portaalikohta ning tuvastatud pikiseinte kuue aknaava allosad.

Vt Pöide kiriku fassaadi ja interjööri restaureerimise põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, Elo Sova, 2013. Muinsuskaitseameti arhiiv, P-16679, kooskõlastus nr 21839, digitaalselt kättesaadav.

EHITUSETAPP II nn GOOTI KIRIK

13. saj. IV veerand
Kiriku laiendamine ning ümberehitus (allikas 1)

Algkiriku idaosa ja läänesein lammutati ning kummalegi poole ehitati samas laiuses lisavõlvikud. Sel ehitusetapil sai Pöide kirik oma siiani säilinud plaanilahenduse ning kõrguse. Teostatud lisandused ning muudatused:

• Kirikut pikendati nii ida kui lääne suunas ühe travee võrra.
• Kirik võlviti (pikihoonesse ja tornivõlvikusse tellistest kilpkaartega servjoonvõlvid, kooriruumi mõigasroietega võlvid).
• Kooriruumi põhjaseina ehitati müüritrepp, läänevõlviku pealne eraldati vahemüüriga.
• Kirik sai  2 teravkaarset rohke liigenduse ja raiddekooriga portaali - tornivõlviku lõunaseinas ja pikihoone põhjaseinas.
• Ehitati mitmeid aknaid: kooriruumi ehisraamistikuga mitmejaolised aknad, pikihoonesse 3 lansettakent, tornivõlvikusse 3 teravkaarset akent ning raidraamiga ümaraken (kinni müüritud).
• Olulisemad detailid: akende ehisraamistikud, vööndkaare konsoolid (sh talupojafiguurid), kooriruumi päiskivi, võlvitoed ja-roided, veesülitid, lavatoorium, hostianišš, plokkaltar ning tellisristid kooriruumis ja läänefassaadil.

K. Aluve järgi valmis kiriku teine ehitusjärk pärast Pöide ordulinnuse asutamist (st. ajavahemikus 1255-1290), nii et mõlema hoone kavandid põimusid üksteisega. (allikas 2)

J. Mäll ning V. Kadakas märgivad aga suurejoonelise ümberehituse etapiks aastad 1250.-1254. Vana koor, mis nende hüpoteesi kohaselt siiski eksisteeris juba I etapil, lammutati täielikult. Kavatisse kuulus ka läänevõlviku-pealsele planeeritud erandlikult korrektselt ning hoolikalt viimistletud ruum (tõenäoliselt ordufoogti ja tema kaaskonna talvekorteriks). (allikas 3)
 

Sellesse ehitusetappi paigutatud dekoreeritud siseviimistluskihid:

KOOR:
VÕLVID: Võlvi tipus asub nikerdatud polükroomiakatketega päiskivi, millest lähtuvad kuus roiet: neli arhitektuurset mõigasroiet ja kaks maalitud roiet põhja- ja lõunasiilu keskteljel. Mõigasroided on olnud polükroomsed, krohvimata kivipind on värvitud halliks, vuukide markeerimiseks on maalitud triibud: kahe musta joone vahele valge triip. Maalitud roided on lahendatud sarnaselt – halle „roidekive“ ümbritseb must joon ja „kividevahelised“ „vuugid“ on värvitud valgeks. Ruumilisuse efekti saavutamiseks on „vuugid“ kumerad. Valgeks on värvitud ka võlvisiilude pind. Nii päris- kui maalitud roideid palistavad mõlemal küljel punased 8-tipuga tähed. Täheread asuvad ka võlvisiilude kilpkaarepoolses servas. Täheread kohtuvad võlvikannas. Suurem punane kaheksatipuline täht on idasiilu keskosas.
KILPKAARED: Kooriruumi kilpkaared on kaheosalised, need koosnevad kandilisest astmest ning selle kohal ümarmõikast. Mõlemad osad on krohvitud ja maalitud. Mõigastel on punased maalitud kvaadrid mustas raamistuses ja valge „vuugiga“, kandilisel astmel hallid „kvaadrid“ mustas raamistuses ja valge „vuugiga“.
PÕHJASEIN: Põhjalikumalt komponeeritud maaling on tuvastatud vaid koori põhjaseinal, kus kilpkaare alt algab mastaapne geomeetriline kompositsioon. Tegemist on umbes 4-meetrise läbimõõduga ja erakordse kujundusega roosaknaga, mis on enda alla võtnud ulatusliku osa seinast. Maaling on kavandatud kiriku gooti perioodi alguses, sest alusjoonistus on tehtud märjale krohvile. Intrigeeriv on asjaolu, et peale osa akna komponeerimist on otsustatud kujundit umbes 5 cm võrra allapoole nihutada, milleks selgesti mõistetav põhjus puudub.

II etapp - Järgmise ehitusperioodi tulemusena ehitati hilisema torni alus lihtsa kehandina vastu romaani algkiriku läänekülge, mis võis olla kaetud sirge lae või katuslaega. Juurdeehituse põrandapind võis asetseda pikihoone omast madalamal. Portaaliavad rajati nii põhja- kui lõunaküljele; ka ümaraken ja kolm teravkaarset akent läänevõlvikus pärinevad ilmselt sellest perioodist.

Vt Pöide kiriku fassaadi ja interjööri restaureerimise põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, Elo Sova, 2013. Muinsuskaitseameti arhiiv, P-16679, kooskõlastus nr 21839, digitaalselt kättesaadav.

EHITUSETAPP III

Läänetorni ehitamine (hiljemalt XV sajandiks) (allikas 1)

• Läänevõlviku kõrgendamine massiivseks kaitseiseloomuga torniks.
• Kiriku kirdenurgale lisati teadmata algfunktsiooniga praegune käärkamber.
• Kujunes lõplikult välja linnusekavatis, mille lõunakülje sulges kirik.
  
  
  

V. Kadakas ning J. Mäll väidavad, et III ehituskiht seostub kiriku ümberehitusega ordulinnuseks (seega vastupidiselt K. Aluve väitele on linnus hilisem kui II ehitusetapi kirik). Ümberehitus toimus ajavahemikus 1260.-1290., linnusena funktsioneerimast lakkas ehitis tõenäoliselt XIV sajandi II poolel. (allikas 3).

III etapp - Nn. gooti ümberehitusperioodil lammutati kiriku varasem kooriruum ja läänesein; kirikule lisati pikihoonega sama lai uus koororuum. Seinad kõrgenesid märgatavalt; kirik võlviti. Läänevõlviku lõunaseinas olnud portaalile lisati üks pikihoone põhjaseina. Romaani aknad müüriti kinni, samuti pikihoone lõunaportaal, torni põhjaportaal ja roosaken läänefassaadil. Ehitati uued aknad - kolme- ja kahejaoline kooriruumis, kolm lansettakent pikihoones. Ehitustööde täpset järjestust ei olnud 2012. a. siseviimistluse uuringutega võimalik tuvastada.

Vt Pöide kiriku fassaadi ja interjööri restaureerimise põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, Elo Sova, 2013. Muinsuskaitseameti arhiiv, P-16679, kooskõlastus nr 21839, digitaalselt kättesaadav.

HILISEMAD MUUDATUSED

• 1554. aasta tulekahjus hävines torni ülaosa, uue tornikiivri ehitusaeg pole teada, üheks pidepunktiks võib pidada 1940.a tulekahjus allakukkunud tuulelippu daatumiga 1734 .

• Viilu ja katuse madaldamise aeg on teadmata, kaudseks viiteks on 1954. a. torni idaviilu tipust demonteeritud barokne ehiskivi.

• 1843.a. põles tonikiiver pikselöögist ning taastati Saareküla mõisa rahadega. Sellisena püsis 1940. aastani.

• 1852.a. ehitati läänevõlvikut muust kirikust eraldav siseakendega vahesein, mida vajati peamiselt orelivääri ehitamiseks.

• 1958-1961 - endine barokkstiilis idaviil kujundati koos viilu kõrgendamisega ümber endiselt gootipäraseks. (allikas 1)

IV etapp - Torni kõrgendamise tingis tornialuse ruumi võlvimine, aga ka varasemast kõrgema pikihoone valmimine. 2012. a. siseviimistluse uuringutega on tuvastatav erinevate mörtide kasutamine, mis jagab torni ehitamise korruste kaupa kahte etappi, mille vahel ei pruukinud olla pikka intervalli.

V etapp - Käärkamber on hiliseim kiriku kavatist muutev ehitus, mille täpset ehitusaega ei ole olnud võimalik seniste uuringutega öelda. Teada on fakt, et kooriruumist käärkambrisse viiv ukseava on kiviseina sisse murtud.

VI etapp - 17. - 18. saj. toimusid ulatuslikud fassaadide krohvimistööd, mille käigus kaunistati akende ja uste avad seinapinnast eenduva krohviraamistusega. Kirik valgendati, interjöör kaunistati maalingutega.

VII etapp - Viimane oluline lisand kiriku arhitektuurses kujunemises on 1852. a. ehitatud vahesein tornialuse võlviku ja pikihoone kahe ülejäänud võlvikute vahele, millega koos rajati orelirõdu (hävinud).

Vt Pöide kiriku fassaadi ja interjööri restaureerimise põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, Elo Sova, 2013. Muinsuskaitseameti arhiiv, P-16679, kooskõlastus nr 21839, digitaalselt kättesaadav.

1991
Uuringu järeldus - ilmselt on kiriku lõuna-, põhja- ja lääneküljel olnud kabelid.

Vt Pöide kirik. Pöide kiriku ehitustööde arheoloogiline järelevalve. T. Sepp, 1991. Muinsuskaitseameti arhiiv, A-13255