Esileht
SAAREMAA
PÖIDE

PÖIDE MAARJA KIRIK

Lääne-Eesti ja saarestiku suurim ühelööviline kirik. Rikkalik raiddekoor on Eesti kõrggootika tippnäiteid.
Algkirik valminud tõenäoliselt 1230. aaastail. 13. sajandi IV veerandil pikendati algkirikut Muhu ja Karja meistrite juhtimisel ühe travee võrra nii ida kui ka lääne suunas. Seoses kiriku suurendamisega eemaldati osa 1260. aastail rajatud ordulinnuse müüristikust. Hiljemalt 15. sajandil kõrgendati läänevõlvik massiivseks torniks (kiviosa kõrgus 25 m). 1940 süttis kirik pikselöögist. Katused taastati 1958-1960.
Suur, ühelööviline sakraalhoone (välislaius 13,4 m, -pikkus 53,2 m). Algkirik oli 4-nurkse põhiplaaniga, ühelööviline, vastas suuruselt praeguse kiriku kahele keskmisele võlvikule ja on selle külgmüürides osaliselt säilinud (välislaius 13,4 m, -pikkus 26,75 m). Arvatavalt silindervõlviga algkirikul oli mõlemas külgseinas kolm kõrgel paiknevat akent ja ümarkaarne massiivportaal. Portaalid paiknesid 4-nurkses eenduvas ehisseinas (lõunaseinas kinnimüürituna säilinud), mis osutab meistrite päritolule Vestfaalist. Põhjaseinas on 4,5 m kõrgusel ukseava (kinni müüritud), mis tõenäoliselt kuulus kirikuruumi kaitse- ning redukorrusega ühendavale müüritrepile. 13/14. sajandi vahetusel suurendatud kirik koosneb neljast ühelaiusest võlvikust, mis on põhiplaanilt ruudukujulised. Idapoolne võlvik moodustab koori, kaks keskmist täidavad rahvale määratud pikihoone ülesannet ja läänevõlvik on narteksitaoliseks eesruumiks (oli algselt laia kaare abil pikihoonega ühendatud), kus traditsioonikohaselt paiknes ristimiskivi. Eksterjööri iseloomustavad kantkividest nurgaketid, kaks silmapaistva kompositsiooniga teravkaarset portaali ja tellistega ääristatud pikad kitsad aknaavad; Idaseinas ümaraken (ehisraamistik purunenud).
(Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 21058)