Esileht
TARTUMAA
NÕO

NÕO PÜHA LAURENTSIUSE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:
1. Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997.
2. Nõo kiriku viimistluskihtide uuringute tegevuskava. Koostaja R. Pärnoja. ARC Projekt OÜ. 2012. (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-10846).
EHITUSETAPP I
13. sajandi teisel poolel
Kiriku rajamine

1250.-60. aastail ehitas tõenäoliselt kiriku välismüürid ja koorivõlvi meister, kes eelnevalt oli töötanud Riia toomi meisterkonnas.
Tegemist on 3-löövilise ja 3-traveelise pikihoone kodakirikuga, millele liitub avar ruudukujulise põhiplaaniga kooriruum. Lääneportaali esine eeskoda on lammutatud, säilinud on kaks sarikaid kandnud konsoolkivi. Rikkalikult on dekoreeritud kiriku viilud, millel läänefassaadil asub astmikfriis, koori idaseinal aga ümarkaarfriis. Pikihoone idaseina viilu liigendavad teravkaarsed petikud. (allikas 1)
EHITUSETAPP II
13. sajandi lõpp
Pikihoone võlvimine

1270. aastail ehitas teine meister algkava pisut muutes pikihoone piilarid ja Vestfaali traditsioone järgivad võlvid.
Kesklöövi võlvikud lähenevad ruudule, sest külglöövid on peaaegu poole kitsamad. Võlve toetavad faasitud nurkadega ristikujulise lõikega piilarid ja seinaeendid, mille astmete vahel asuvad saledad turbad. Kesklööv on kaetud tugevate mõigasroietega vestfaallike 8-osaliste domikaalvõlvidega. Külglöövides on ristvõlvid, mille roideprofiil on analoogne kesklöövi omaga. Nii laiad vööndkaared kui ka kilpkaari markeerivad astmed on kanditud mõigastega.
Unikaalne Vana-Liivimaal on koori võlv. Kilpkaare tipust veidi madalamal kulgev rõhtliist eraldab kilpkaarte vahele jäävad kolmnurksed kannaosad kuplitsoonist, imiteerides nii bütsantsipärast vikkelkuplit. Vikleid poolitavad koori nurkadest tõusvad püstliistud. Kupliosa liigendavad kaheksa viklite nurkadest tõusvat dekoratiivset roiet. Selline võlviskeem levis üksikutes Vestfaali 13. sajandi teise veerandi ja keskpaiga kirikutes, peamiselt nelitise võlvi puhul. Nelitisest pärinevale traditsioonile viitab ka Nõo kiriku roiete paigutus.
Kirik oli kohandatud kaitseks: lääneseina põrandapinnast umbes 3,5 meetri kõrgusel algav müüritrepp võimaldas võlvidepealset kasutada redupaigana. (allikas 1)
• Välisseinte astmelised seinaeendid annavad põhjust oletada, et pikihoone ehitamise ajal kavandati juba selle võlvimist. (allikas 2)
HILISEMAD MUUDATUSED
15. sajandi muudatused

• kujundati ümber lõunaportaal, mille lamereljeefse dekooriga silluskive säilitatakse kirikus. (allikas 1)
19. sajandi muudatused

1817. aastal ehitati kiriku vana lagunenud puidust torni asemele uus puidust haritorn. (allikas 2)
1820. aastal ehitati kirikuplatsi ümber maakividest ühe sepisväravaga aed. (allikas 2)
1870. aastate lõpus tehti külglöövidesse rõdud, mistõttu suurendati ka aknaid. (allikas 2)
19.sajandi lõpul ehitati ümber lõunaportaal. (allikas 1)
• Altarisein 1895 (kavand G. H. Beermann, teostas tisler Beermann) altarimaali „Kolgata“ (1895, T. Grenzstein) ja nelja apostliskulptuuriga (1910, Jaan Koort). (allikas 1)
20. sajandi muudatused

• Martin Lipu büst põhjalöövis (1932, A. Starkopf). (allikas 1)
II EHITUSETAPP
1783–1787
Hoonet pikendati umbes 20 meetri (11 sülla) jagu lääne suunas ning ehitati neljatahuline torn (1787). Uusehituse dekoor ja rõhtsillusega aknad (rustikaliseenid, akende nurgalaienditega krohviraamistused) tähistavad üleminekut hilisbarokilt varaklassitsismile.

1853
Rõhtsillustega aknad ehitati ümarkaarseiks.