Esileht
VIRUMAA
KADRINA

KADRINA KATARIINA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:
  1. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Üldtoimetaja Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997
  2. Kadrina kiriku tornikiivri tööjoonised. Koostaja H. Uuetalu. 1966. (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik P-11761)
  3. Kadrina kiriku pikihoone põranda rekonstrueerimise tööprojekt. OÜ Stenhus. Koostaja Illar Kannelmäe. 2000. (Muinsuskaitseameti arhiiv P-11624)
  4. Tammik, Richard. Kadrina kihelkond läbi aegade. Kadrina: Neeruti selts, 2005
  5. Tassa, Aleksander. Kadrina kiriku leidused. Ajakiri AEG. Berliin, 1922, nr 9
  6. Erikson, Meelis-Lauri. Kadrina kirik. Kadrina: Neeruti selts, 2002
  7. Jürjo, V; Simson, S. Viru praostkonna kirikud. EELK Viru praostkond: Logos, 2003
  8. Jürgen, Madis. Viis muinsuskaitselugu - esimene. Kultuur ja Elu. Tallinn, 1987, nr 4
  9. Kadrina kiriku seinamaalingud. Uuringute aruanne. Koostaja Anneli Randla. Tallinn: 2013 (Muinsuskaitseameti arhiiv)
15. saj keskpaik või III veerand
Algkiriku rajamine

• Nelinurkne koor, kaetud roieteta ristvõlviga. (Allikas 1)
• Võlvimata pikihoone, välisnurgad kantkividest. (Allikas 1)
• Võidukaar puhtaist kantkividest, toetub lühikestele palendipiilaritele, sillatud madala teravkaarega. Võidukaare esiküljel reljeefne kolmikleht. (Allikas 1) Sarnane kolmikleht, kolmainsuse sümbol, esineb ka Pirita ja Padise kloostrites ning Tallinna raekoja varakambris, mis võib viidata Tallinna ümbruses tegutsenud meistrile (Allikas 7 ja Allikas 8)
• Sissepääs lääneseinas. (Allikas 1)
• Aknad hiljem suurendatud, nende algkuju teadmata. (Allikas 1)

Sellesse ehitusetappi paigutatud maalingud:
Geomeetrilise sümboolikaga maaling võidukaare kohal asuva hilisema figuraalmaalingu all.
Praegu on hilisema maalinguga kaetud kompositsioon jälgitav üksnes külgvalguses tänu märja krohvi sisse pressitud jäljendile. Kompositsioon ei ole tõenäoliselt mitte kahest tsentrist konstrueeritud, vaid kujundi paigutust on ettevalmistavas faasis muudetud. Ainult üksikutes kohtades on tuvastatavad sirklijäljendi põhjas säilinud punase pigmendi fragmendid, mis annab tõesti alust oletada, et tegemist võis olla koloreeritud maalinguga. (Allikas 9)
Tõen. 15. saj IV veerand
Pikihoone võlvimine, eeskodade ehitamine

• Pikihoone kaeti roieteta ristvõlvidega ja kindlustati tugipiilaritega. (Allikas 1)
• Lõuna- ja põhjaküljele ehitati täiendavad sissepääsud koos eeskojaga. (Allikas 1)
• Aknaid kohandati gooti stiilile (Allikas 4)


Sellesse ehitusetappi paigutatud maalingud:

Valminud aknad ümbritseti ornamentaalse musta ja ookerkollase maalinguga, millest 1922. aasta akende laiendamise käigus suur osa hävis. (Allikas 4 ja Allikas 8)
Tõenäoliselt hiliskeskaegne (või varauusaegne) on esimene kogu kirikus fragmetaarselt säilinud ornamentaalne maaling. Tegemist on kergelt beežikal taustal musta stiliseeritud lill(?)ornamendiga, mille Villem Raam leidis 1961. a. pikihoone põhjalöövi keskmise võlviku aknast paremal. Samasugune ornament tuli 2012.aasta uuringute käigus välja põhjalöövi idapoolse akna ja kooriruumi idaakna ümber ning on võimalik, et võidukaare pikihoonepoolsel küljel leitud musta värvi fragmendid on seotud sama viimistlusskeemiga. (Allikas 9)
Tõen. 16. saj algul
Torni ehitamine

• Lääneseina vastu ehitati topeltsein, paksendatud müürile püstitati neljatahuline torn (Allikas 1)
• Uus sein varustati põhjalõigus müüritrepiga, kust viib kitsas käik lõunaküljele ehitatud empoorile. (Allikas 1)
Hilisemad muudatused

1626 - kooriruumi idaseina maalitud draperii (Allikas 5)
Kooriruumi idaseina lopsakas draperiimaaling võiks tõenäoliselt olla seotud 1626. a altariga, millest pole tänaseks midagi järel. Samas ei ole välistatud ka mõnevõrra hilisem dateering, sest seni on draperiimaalinguid nt Pöide kirikus peetud pigem 18. sajandisse kuuluvaiks. Traditsioon aga säilis ka 19. sajandil, nt Jämaja kiriku neogooti altari (u 1864) taha on samuti maalitud uhke draperii.(Allikas 9)

18. sajand - barokkstiilis ornamentaalne seinamaaling pikihoone akende ümbruses (Allikas 4)
Maaling on fragmentidena säilinud pikihoone akende ümbruses. See kujutab endast barokset murtud vormidega pael- ja akantusornamenti, millesse on põimitud stiliseeritud puuvilju jmt. Maalingus on kasutatud musta ja ookerkollast värvi.Tegemist on Jean Berainist lähtuva ja saksakeelses kultuuriruumis levinud nn leht- ja paelornamendiga (Laub- und Bandlwerk) 1720.–1750. aastaist. (Allikas 9)

18. sajand - Inglimaaling võidukaare kohal. (Allikas 1).
Keskaegse geomeetrilise kompositsiooni peale on hiljem maalitud teine kiht, mis kujutab kahte tekstitahvlit käes hoidva ingli täisfiguuri. Inglite vahele on paigutatud keskaegne puidust krutsifiks, mille kohal kulgeb kilpkaart järgiv kiri. Inglite kompositsioon arvestab krutsifiksi asukoha ja mõõtudega, kuid siiski jääb ebaselgeks, kas krutsifiks oli võidukaare kohale asetatud enne või samaaegselt inglite maalimisega. Algse inglikompositsiooni iseloomu ja tehnilise ülesehituse hindamise teeb keeruliseks 1922. aasta restaureerimine, mille käigus kunstnik Aleksander Tassa kogu kompositsioon üle maalis ning täiendas ulatuslikult piirkondades, kus maaling oli täielikult hävinenud.(Allikas 9).

Villem Raam dateerib maalitud inglid hilisbarokki (Allikas 8), Villu Jürjo ja Sirje Simson pakuvad dateeringuks 1741-1752 (Allikas 7). Mõningatel andmetel ka 17. sajandi I pool (Allikas 5 ja Allikas 6)

1922 - Akende laiendamine (Allikas 4)
Kirikus toimusid suuremad restaureerimistööd, avati maalinguid ning laiendati ka aknaid (ehitusmeister G. Adoff).