RAKVERE KOLMAINU KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

1. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997

KIRIKU RAJAMINE

15. saj. I pool

Tallinna ehitusmeister Simoni juhtimisel ehitatud kiriku algkavatis:

Kolmelööviline ning kolme traveega pseudobasilikaalne pikihoone;
Külglöövidest laiemal kesklöövil akendeta kõrgseinad (nende murdejäljed on võlvide kohal otsseintes ulatuslikult säilinud). Võlvitud olid tõenäoliselt ainult külglöövid (nagu Tallinna toomkirikus ja Niguliste kirikus);
Kolmetahuliseks murtud idaseinaga kvadraatne koorivõlvik;
Massiivne läänetorn;
Koori põhjaküljel võlvitud käärkamber;
Sissepääs lääneseinas (algne ja ainus);
Sissepääs torni ja võlvidepealsele pelgupaigale kesklöövist kõrgel paikneva ukse kaudu torni II korrusel;
Võlvkäigud külglöövidele ja ukseava kunagisele lääneempoorile torni III korrusel (säilinud on suur sügav kaarnišš);
Kesklöövi laele avanev uks torni IV korrusel.

Kaitsekirikuna kannatas raskelt Liivi sõjas (1558-83), mil purustati võlvid ja torni ülaosa.

HILISEMAD MUUDATUSED

17. sajand

1684-93 .a.
Sõjapurustustest avariiseisundis kirikuhoone rekonstrueeriti kolmelööviliseks kodakirikuliseks ruumiks

Barokiajastule iseloomulikud lamedad servjoonvõlvid (rõhtne seitlijoon);
Läänevõlviku mõlemasse külgseina ehitati kõrvalportaalid ning müüritrepid sissepääsuks torni ja oreliväärile;
Torni ülaosa restaureeriti;
1690 - kantsel (Christian Ackermann, figuurid E. Thiele)

18. sajand

1727-30 .a. - Põhjasõjas 1703. ja 1708.a. kannatatud saanud kiriku taastamine; torn sai barokse kiivri;
1730 - altar (J.V. Rabe)

19. sajand
1852-1898.a. - neogooti stiilis ümberehitused