Esileht
VILJANDIMAA
SUURE-JAANI

SUURE-JAANI JOHANNESE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996, lk 191-192.
2. Suure- Jaani kirik. Arhitektuurimälestise pass. V. Raam, 1983. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal.
3. Märkmeid Amblast ja Kesk- Eesti kirikute ehitusloost üldse. Muinsuskaitseameti arhiiv A-739.

Kiriku rajamine
13.sajand, 1250. paiku

- Rajati ajutise puukiriku asemele
- ehitatud maakivist ja paest, mis ühtlaste sirgete ridadena moodustavad 13. sajandi II poolele tüüpilise müürilao:
- aknapõskedel, portaalides, kaartes ja paiguti ka müüritises esineb tellist, osutades hoone kuuluvusele üleminekutsooni Põhja- Eesti paelt Lõuna-Eesti tellisele;
- kavatis koosneb kolmelöövilisest ja kolme traveega pikihoonest, ühe võlvikuga nelinurksest koorist ja massiivsest läänetornist;
- oletuslik võlvimisaeg 13. sajand, sambad ja võlvid hiljem hävinenud; (allikas 3)
- torni ümmargune lääneaken oli läbi tornialuse võlv- esiku nähtav mitte ainult kesklöövis, vaid ka kooris; (allikas 3)
- vanematele kiviehitistele iseloomulikult puudus kirikus käärkamber;
- eksterjööris domieerib tervakaarse portaali ja ümaraknaga läänefassaad;
- suurel ümaraknal palendiastmes erandlikult tüvesevõrudega mõigas;
- lääneportaal on tüübilt üheastmeline sammasportaal; sambad ja arhivoldimõigas teravselgete tihedate tüvesevõrudega kaunistatud; karikkapiteelidel lehe- ja südamekujuline hilisromaani palmett-dekoor; arhivoldi tipus kiriku nimipühaku sümbolina kotkapea.
-kaheastmelisel põhjaportaalil kaks sambapaari ja mõigast; ka need tüvesevõrudega kaunistatud. Sammastelkapiteelidekoor puudub, soklid ümarad, astmetel tugevad talumid.
Sisemus sarnanes ilmselt Järvamaa kirikute (eriti Koeru) ja Pilistvere kirikuga, kus avaraid lööve katavad kõrged kuplitaolised servjoonvõlvid. Kesk - Eesti kirikuarhitektuuri arengus uudne oli tornialune võlvruum, mis on kesklööviga ühekõrgune ja moodustab sellele sujuva pikenduse (sama Koeru, Järva- Peetri ja Pilistvere kirikus). Selliselt rõhutatud kompositsioonilist pikitelge võimendasid suur ümaraken läänefassaadil  (siseküljelt oreliga varjatud), kõrge terav võidukaar ja avar idaaken altari kohal (kinni müüritud). Külgseintes olid algselt kitsad lansettaknad (hiljem pikendatud ja laiendatud), mis osutavad paiguti hilisromaani mõjudele ja kiriku kaitseehituslikule iseloomule. Koori idaseinas kaks viilsillusega orva ja lõunaseinas laiem rõhtne nišš.
Pikihoone põhjalöövi idaseinas osaliselt kinnimüüritud trepp; avatud alumine trepimarss, mis algab koori põhjaseinas (käärkambri ukse kõrval), hargneb põhjalöövi idaseinani jõudes kaheks: otseharu, mis praegugi viib vasakul olevasse kantslisse, pöördus algselt letnerile (sama Koeru kirikus), paremale pöörduv haru jätkub märksa kõrgemal (u 1 meetri kõrgusel) ja viib läbi idaseina võlvipealsele ning edasi torni juurde lääneküljel. Riivpalgiga, seestpoolt suletava ukse abil võis torni ülaosa muuta iseseisvaks kaitseruumiks.
Kiriku kavatis, ehituslaad ja raidvormid on suguluses Vestfaali ehituskunstiga.

16. sajand

Tõenäoliselt Liivi sõjas lõhuti kiriku võlvid (1558-1583).

17. sajand

Veel 1613 seisis kirik varemeis. Taastati 1695 -1699, mil torni täiendati ühe korrusega, kõrgendati seinamüüre ja ehitati puust võlvid.


18. sajand

Põhjasõjas rüüstati ja põletati kirik 1703. aastal uuesti. 1728. aastal paigutati peidus olnud kellad ajutisse puust kellatorni. Kirik taastati 1767. aastal lameda puust laega, mis on püsinud tänaseni, ehitati kellatorn.
1767. aastast pärineb ka kiriku hilisbarokne oreliprospekt.


Sisustuses:
- rõngasrist (1598)
- A. v. Ferseni mälestusmedaljon (1803)
- H. H. v. Ferseni marmorist hauamonument urniga
- pronksist tornikellad: 1652 (I. Putenson) ja 1892 (Riia töö, J. C. Schwenn).