AUDRU PÃœHA RISTI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
2. Arhitektuurimälestise pass, koostas arhitekt Ervin-Johan Sedman https://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2012/Passi%20Skaneerimised/Parnu_mk_1/V411.PDF 
3. Audru kiriku uuringud, muinsuskaitse eritingimused, Rändmeister OÜ, Tallinn 2006. Tellija Muinsuskaitseamet, koostajad: Juhan Kilumets, Eva Mölder ja Ain Pihl. Muinsuskaitseameti arhiiv, A-11621 

ALGKIRIK

Varem on paiknenud samas asukohas 1636. aastal ehitatud puukirik. (Allikas 1)

KIRIKU RAJAMINE

17. sajandi II pool

Praegune kivikirik valmis 1677.-1680. aastal vana puukiriku asemele, selle ehitusmeistriks  oli arvatavasti Jürgen Grabing Lätist. (Allikas 1)

Audru on üks esimesi luteriusu kirikuid Eestis. (Allikas 2)

Kavatiselt on kirik veel selgelt gootipärane: pikihoonele liitus idas kitsam ja madalam kastkoor, algse käärkambri lahendus on teadmata. Uue ajastu ainsaks tunnuseks eksterjööris on avarad ümarkaarsed aknad. Algkavatise torn oli puidust, võimalik et tegemist oli ajutisena kavandatud kokkuhoidliku haritorniga pikihoone lääneosa kohal. Erinevalt välisilmest oli interjöör– üks vähestest Eesti baroksetest kirikuruumidest- lahendatud kaasaegselt. Pikihoone kaeti peaaegu liigendamata peegelvõlvga, mis kujundas ruumist tervikliku, reformeeritud kiriku ja baroki vaimule vastava saali. Kavatisest tulenevalt polnud tervikusse võimalik liita kooriruumi, mis eraldati pikihoonest gootipärase massiivse võidukaarega ning kaeti kuppelvõlvi meenutava puitlaega. (Allikas 3)

Pikihoonel on barokselt nõgus, tõstetud räästaga kõrge kivist sadulkatus. (Allikas 2) Fassaade iseloomustavad väga laiad ümarkaarsed aknanišid ning hele-tumedate krohvipindade kontrast: tumehalli seina foonil eralduvad säravvalged portaali- ja aknapalestikud ning äärised, karniis ja soklisimss, liseene matkivad valged krohvipinnad läänefassaadil ja nurkadel.

Allika 3 andmetel on kiriku suurima ehituslik muudatuse - kivist torni lisandumne lääneseina ette - ehitusdaatum 1715 üldajaloolisel taustal aga küsitav ning seda ei toeta ka vahelagede dendrokronoloogiline uuring. Laiemalt on selgusetu kogu tornist ja seda flankeerivatest nurgaehitistest koosneva läänepartii ehituslooline kujunemine. Samuti on teadmata, mida tähistab daatum 1783 tuulelipu lehel. Väidetakse, et kogu lääneosa näol on tegemist pikihoone suhtes sekundaarse kehandiga, mis on oskuslikult läbi fassaadikujunduse (krohvrustika, aknaavade kujundust järgivad petikud) varasema tsooniga seotud. Ilmselt on ekslik ka seisukoht, nagu kuuluks fassaadi vöötatud krohv kiriku algsesse välisilmesse– usutavam on selle tekkimine pärast läänepartii formeerumist. Uueks pidepunktiks kiriku ehitusloolises kujunemises on laetalastiku dendrokronoloogiline dateering aastaisse 1784-85, mis lae ümberehitamise mahtu arvestades tähistab ilmselt kiriku üsnagi ulatuslikku rekonstrueerimist. 

Täpsemalt dateerimata (18./19. sajand)

Täpsemalt dateerimata on kirikus paiknevad arhitektuursed ja dekoratiivsed elemendid: polügonaalne kantsel keerdsambana kujundataud jalal ning tagasihoidliku nikerdusega puitpingid, mis on kohalik töö. (Allikas 2) 

1943

Kirikusse paigaldati orel, valmistatud Paide meistri J. Thali poolt. (Allikas 2)