Esileht
SAAREMAA
KURESSAARE

KURESSAARE LAURENTIUSE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

1. Villem Raami aruanne. Muinsuskaitseameri arhiiv. P-2502
2. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus 1996

Üks väheseid Saaremaa uusaegseid kirikuid. On korduvalt põlenud, praegune klassitsistlik ilme pärineb põhiliselt 19. saj. taastamisest.

ESIKIRIK

Algselt olnud ilmselt puukirik, mis täitis ilmselt ka toomkiriku funktsioone. Puukirik hävis 1612 aastal tulekahjus.

17. saj.

Esimene ühelööviline torni, kirdes paikneva käärkambriga kivikirik ehitati tõenäoliselt 1630ndatel, see kehand põles 1710. aastal Põhjasõjas. 17. sajandi ehitusest pärineb pikihoone kehand ja läänetorni põhikorpus.

18. saj.

Uus kirik ehitati eelmise vundamendile 1721-33. aastatel. Kirik oli ühelööviline võlvimata lagede ja läänetorniga. Põhjaseina väljaliskülje ja vana käärkambri idaseina vastu ehitati uus käärkamber. Lõunapoolse külgukse ette püstitati eeskoda. Siis sai ka barokse tornikiivri. See kirik põles 1828. aastal varemeteks.

KIRIKU RAJAMINE

19. saj.

Eelmisest kehandist säilis suur osa. 1835. aastal algasid taastamistööd, mis lõppesid 1836. aastal. Ehitustöid juhtis E. Löwener. Taastamistööde käigus lisati hoonele iseloomulik lõunaeeskoja viilukujundus. See klassitsistlik kehand säilinud tänaseni.Teatud määral kuulub üldise kavatise juurde ka pseudogootilise kujundusega dekoratiivne nišš pikihoone põhjafassaadil.
1870 ehitati kapitaalremondi käigus ehitati lõunaseinale kaks tugipiilarit, mis ühendati neogooti ehisviiluks. Omapära lisavad dolomiidist ehisdetailid: profileeritud karniis, 4-nurksete akende veeliistud, torni ülaosas mitmeastmelised eenduvad karniisid. Klassitsismile osutavad ka atikafrontoon ja torni nõelkiiver. Tornikiivri märkimisväärne sarnasus Saaremaa Jaani kiriku tornikiivriga lubab oletada autoriks J.F.Schraderit. 

Interjööris on puust segmentkaarne võlvlagi, kolme põhiseina vastu ehitatud dolomiitsammastele toetuv väär ja vana käärkambri ukse kohal loožrõdu. Kooriruumi seintel avastati 1974 baroksed maalingud, mille ornamendivormid - hammaslõige, loorberilehed, draperiid - osutavad valmimisajale 1733, mil kirikus lõppesid taastamistööd.

Sisustuses dolomiidist portikusena ülesehitatud altarisein ja dolomiidist ümarsambale toetuv kantsel (mõlemad 1836) ning altarimaal "Kolgata" (1836, K.S.Walther), samuti pärast II maailmasõda Ansekülast toodud ristimiskivi (14. saj).