Esileht
SAAREMAA
VALJALA

VALJALA PÜHA MARTINI KIRIK

Ülevaade teostatud uuringutest ja restaureerimistöödest

1935

Värviti altar ja kantsel.

1937

Kirikule ehitati seesmine eeskoda. Kirikupingid värviti hallvalgeks.

Allikas (1935-1937): Valjala kirik. Kaustad 1830-1942. (EELK Konsistooriumi arhiiv)

1955
Käärkambris teostati krohvitöid, pandi uus laudpõrand ning ehitati ahi (hetkel puudub).

1971
Uuringud ja restaureerimistööd V. Raami ja V. Filatovi juhtimisel

  • Eemaldati kiriku müüristiku ümber sajandite jooksul kogunenud ehituspraht ja kasvupinnas, mida oli kogunenud 25cm - 2m. Nii põhja- kui lõunaportaali eest leiti kunagiste eeskodade või kabelite alusmüürid.
  • Kaevati 5 šurfi kirikuhoone välisküljel.
Kolme šurfi käigus, mis kaevati kiriku idapoolses apsiidi piirkonnas, leitud vanem vundamendimüüritis on olnud enne praegust polügonaalset apsiidi eksisteerinud poolümara apsiidi alusmüür, mis on praeguse kooriruumi idaseinaga vahetult seotud ja järelikult viimasega ühel ajal ehitatud.
Neljanda šurfi käigus, mis kaevati koori idaseina ja käärkambri idaseina ühinemiskoha piirkonda vastu müüritise väliskülge, selgus, et praegune kooriruum, millega üheaegselt oli püstitatud ka poolümar apsiid, ehitati koos praeguse käärkambriga, mille kohal asub hilisema päritoluga torn.
Viies šurf kaevati pikihoone lääneseina põhjapoolses lõigus, vahetult suure fassaadikaare põhjapoolse tugikonsooli vertikaaljoone piirkonnas. Eesmärgiks oli selgitada, kas läänefassaadi ees on kunagi eksisteerinud eeskoda. Mingit viidet sellele ei leitud. Küll aga leiti tõestus, et pikihoone alusmüür erineb täielikult käärkambri ja kooriruumi alusmüüridest ja on seega kindlasti ehitatud erineval ajal.
Kaks sondeerivat šurfi kaevati kiriku kaguosas, kust leiti müüristik, milles oli puhtalt tahutud kvaadrites ukseava. Tegemist on ilmselt kaheksanurkse põhiplaaniga kabeliga.
  • Avati ja sondeeriti katseliselt seinamaalinguid. Eesmärgiks oli leida keskaegseid maalinguid ning lähemalt uurida päiskive ja kapiteele. Kooriruumi põhjaseinalt leiti figuraalse kompositsiooni fragment.
  • Pikihoones puhastati hilisematest lubjakihidest kaks päiskivi - üks ida- ja teine läänepoolses võlvikus ning kolm vikkelsamba kapiteeli võlvikute põhjapoolsetes nurkades. Üksikute katselappide ulatuses avati algset seinapinda ka lääneseinal roosakna piirkonnas. Pikihoones leitud seinamaalingute fragmendid erinesid kooriruumist leitutest täielikult.
1972-76
Teostati sondaaže ning konserveeriti-restaureeriti seinamaalingud.Tööde teostajad : Villem Raam, Moskva konservaator Vladimir Filatov ning keemik Anna Ivanova.

Peamised teostatud restaureerimistööd:
  • Keskaegse figuraalmaalingu ning dekoratiivse maalitud friisi avamine kooriruumi põhjaseinal;
  • Säilinud joonekatkete avamine koori põhjaseinas kilpkaare ülaosas, kaare vuukidel, aknaäärtel. Maalingu avamine koori põhjaseinas asuvate paarisakende vahelise pinna ülaosas.
  • Dekoratiivsete seinamaalingute avamine pikihoone lääneseina roosaknal, mõlemal kaaraknal, kilpkaarel ning kilpkaare mõikal.
  • Avatud maalingute ja dekoratsioonide konserveerimine-restaureerimine (kinnitamine, lakuunide täitmine, retušeerimine, puuduvate osade laiaulatuslik rekonstrueerimine)
  • Krohviparandused kogu koori põhjaseina ning pikihoone lääneseina ulatuses.

Kõik läbi viidud konserveerimis- ja restaureerimistööd on esitatud põhjalike graafiliste dokumentatsioonidena.
1990
Šurfi avamine apsiidis.Tööde teostajad: T. Parmakson ja R. Metsaniin

Šurfi avamisega selgitati välja, et polügonaalsele apsiidile eelnes ümarapsiid (XIV saj-st). Järeldati, et poolümara apsiidi ajal asus koori põrand hetkelisest (1990. aasta) puupõrandast 55 cm allpool.
Samas selgitati, et poolümar apsiid oli sekundaarne. Algselt oli kooriruum ilma apsiidita sirge lõpmikuga idas. Seda tõendas kooriruumi idaseina säilinud alaosa.
1991
Ülesmõõtmised kiriku otsaviiludel. Tööde teostaja: T. Parmakson

Eesmärgiks oli selgitada viilude dekoratiivsed ja konstruktiivsed lahendused nende taastamiseks.
Järeldused:
  • Pikihoonet, kooriruumi ja kunagist ümarapsiidi sidus katkematult ühendav üks karniis.
  • Kooriviilul on kahe niši jäljed, ühel on säilinud ka kaare alguskivi. Nende kohal pidi asuma kellaava idakella jaoks.
  • Lääneviilul täpsustatud ülemiste niššide kõrgust. Ka nende kohal pidi asuma kellaava.
  • Viilude konstruktsioon on analoogiline Kaarma kiriku idaviilu (I ehitusetapp) omaga. See koosneb viilu katvatest plaatidest ja plaate hoidvatest "käpakividest", mis asusid 30-40 cm karniisist kõrgemal.
1992
Kiriku katuse tõstmine.Tööde teostaja: T. Parmakson
2005
Kiriku siseviimistluse stratigraafia ja maalingute tehnilised uuringud. Vaatlus läbi viidud 8.-13. aug. EKA Restaureerimise Teaduskonna poolt Werner Schmidi juhtimisel


Riikliku Pühakodade Programmi raames viidi EKA Restaureerimise Teaduskonna poolt läbi Valjala kiriku siseviimistluskihtide startigraafia ja maalitehnikate uuringud. Vaatlus keskendus kiriku kahele piirkonnale:
  1. orelirõdu
  2. kooriruumi põhjaseina maalingud
Vaatluse tulemused täpsustavad seni eksisteerinud vastuolulisi dateeringuid ning selgitavad siseviimistluskihtide ning arhitektuursete elementide ajalist järgnevust. Samuti annab läbi viidud vaatlus lisainformatsiooni Valjala kiriku dekoratsioonide ning seinamaalingute materjalikasutusest ja maalitehnilistest iseärasustest.

Vt. Valjala kiriku stratigraafiliste ja maalitehniliste uuringute tulemuste aruanne