Teada on kiriku restaureerimistööd aastatest 1838 ja 1860 (põhjalikum). Sellest ajast pärinevad ka kiriku punastest tellistest katus ja tornikiivri pilpakate (tornivardal sisselõige aastaarvuga 1860).
1934.a. juulis oli kirik lagunemas, kirikuvalitsus määras Pühalepa kiriku remondiks ühekordset toetust 500 kr ulatuses
Vt. Paluküla kiriku restaureerimine. Ajalooline õiend. Köide II. KRPI, 1989. J. Viires. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-2309; viide – EELK Pühalepa koguduse materjalid 1880-1938 (EELK arhiiv)
1950. aastad
Hoonet kasutatakse jahulaona. Pingid välja saetud.
Vt. Pühalepa kirik. Ülesmõõtmisjoonised. ENSV Arhitektuuri Valitsus, Teaduslik Restaureerimise Töökoda, 1955. Mõõdistajad T. Kallas ja T. Böckler. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr Ü-38.
1979
Pühalepa kiriku väliuurimiste I etapp V. Raami juhtimisel
V. Raam mainib, et “hoone seisab kinnilöödud akende ja suletud ustega kõigist mahajäetuna, kui on pidevas ohus veel kirikus säiliv kunstivara ja seisavad unustatuna muuseumi laos kunstiesemed, mida kasvõi osaliseltki võiks edukalt eksponeerida nende algsel asukohal.” Ta pakub kiriku uueks, tänapäevaseks funktsiooniks kontserdisaali.
Teostatud tööd:
- Teostati kaevend-sondaažid pikihoone mõlema külgseina välisküljel. Sondeeritud lõikudes olid nurgakvaadrid eemaldatud ja erineva ajalise päritoluga müürid tehniliselt hästi seotud. Sidumine oli toimunud üksnes välisküljel, kuna vastavates sisenurkades olid eraldusvuugid selgesti jälgitavad.
- Šurf kaevati ka võidukare lõunapiilari loodeküljele. Võidukaare algse laiuse määramine oleks aga vajanud täiendavat proovikaevamist. Kaevendis ilmnes, et praeguse võidukaare piilar kasutab vaid osaliselt seda vundamenti, mis võidukaare jaoks on algselt ehitatud.
- Eemaldati uusaegset seinakrohvi ning teostati arvukalt sondaaže.
Uuringutulemused:
- Leiti, et koorilõpmiku koonduva asetusega külgseinad on uusaegsed ega kuulu kiriku algkavatise juurde. Sisemised koonduvad külgseinad olid ehitatud likvideerimaks lõpmikku kui iseseisvat ruumi ning muutmaks teda akent ümbritsevaks nišiks. Viimane mõjub kirikuruumi lihtsustavalt, redutseerides huvitavalt rütmilise kolmikruumi tavaliseks kaksikruumiks. (V. Raam leiab, et kõnesoleva arhitektuurimotiivi unikaalsus vääriks taastamist endisel kujul ning koondseinad tuleks likvideerida)
- Leiti, et kooriruumi võlvikonsoolid pärinevad võlviku taastamisajast ja on raiutud sama meistri poolt, kes valmistas kooris lõunaseinal oleva hauakivi (17. saj. algupoolelt); meesfiguuri näojooned on üllatavalt sarnased konsoolidedel leiduvate peadega. (Eksklikuks kujunenud arvamus avaldati ka ENE VI köites.)
- Tuginedes tähelepanekutele, et koori läänepoolsetes nurkades sondeerimisel paljandunud vanad kilpkaare jäljed asuvad praeguse võlvi kilpkaartest märgatavalt madalamal, kilpkaarte jäljed esinevad üksnes külgseintel, kuid ei leidu võidukaare seinal ning praegused konsoolid on müüritud võlvikanna süvendi sisse, kus peaks reeglina algama võlvikivi; samuti, et võlviroided ei ole konstruktiivsed, võlvi algse loodenurgaga koos ehitatud müüritrepi ülemine marss ei ole praeguse võlvikannaga normaalselt seotud ning et koori lõunaseina ülaosas lahtimüüritud aknnaava kohal paiknev aknatsoon on suurelt osalt uus, jõuti järeldusele, et praegune koorivõlvik ei ole keskaegne, samuti nagu võidukaar.
Pikihoone igas nurgas teostatud sondaažid paljastasid säilinud kunagiste võlvikannasüvendite täislaotud jäljed koos kilpkaartele osutavate kurvjoontega, külgseinte kesklõigus sondeerides leiti kunagiste eendtugede jäljed.
- Järeldati, et algse laevõlvi on säilitanud vaid koorilõpmik (mille originaalne mõju on rikutud koonduvate külgseintega). Koorikvaadri võlvlagi on tõenäoliselt 16. saj. lõpul taastatud konstruktsioon.
Uuriti ka anknaavade kuuluvust erinevate ehitusperioodidesse ning torni ehitusajalugu.Järeldati, et torn on hilisema juurdeehitisena saanud oma praeguse kuju kolmel erineval ehitusperioodil.
Vt. Hiiu Pühalepa kiriku ehitusloost. KRPI, 1979. Koostanud V. Raam. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-274 A.
1980
V. Raami juhtimisel teostati täiendavaid uuringuid peamiselt kolmes ehituslikus sõlmpunktis:
- kooriruumi ja koorilõpmiku liitekohtades hoone välisküljel (siseküljel oli šurfide teostamine ruumi kapitaalse iseloomuga sisustuse tõttu peaaegu võimatu), püüdes selgitada mõlema tähtsa hooneosa omavahelist ehituslikku seost ning suhtelist kronoloogiat;
- kooriruumi ja pikihoone liitekohtades;
- torni ja pikihoone liitumistsoonis algse lääneportaali piirkonnas, selgitamaks torni kandesüsteemi insenerliku lahenduse erandlikku iseloomu.
Korrigeerides ja sidudes eelnevaid seisukohti kiriku ehitusloo suhtes uute tähelepanekute ning uuringutega, jõuti järgmistele järeldustele:
1. Oletusliku provisoorse puukiriku idapoolse osa (oletuslikult koori) ümber ehitati esimene kiviehitis: kvadraatne ning ilma koorilõpmikuta kooriruum. Selle ida- ja lõunaseina aknad olid tõenäoliselt praegustest väiksemad. Tookordset koori kavatseti katta madala ristvõlvikuga, mille kiirujooned pidid suhteliselt lamedat kilpkaare kurvi arvestades kujunema ilmselt horisontaalseteks (anal. Tallinna Mihkli kloostri idatiivas säilinud võlvlagedega). Läänesein võidukaarega jäi tollal ehitamata ning alusmüür rajamata, kuna seda ei võimaldanud puukirik, mida püüti kasutada viimase võimaluseni enne kivikiriku valmimist. Koori külgseinte läänepoolsed otsad laoti ehitusliku tava kohaselt sidekividega müüri tulevase jätkamise ning sidumise tarvis uute seinalõikustega (meenutab tänaseni kasutamata jäänud sidekive Vormsi kiriku koori külgseinte välisküljel).
2. Koori rajamisele järgnenud pikema tööseisaku võis põhjustada saarlaste 1260.a. ülestõus ning sellele järgnenud Liivi ordu keskuses Pöides linnuse ehitamine; samuti geopoliitiliselt tähtsal Muhu saarel kiriku ehitamine, mis hõivasid ehitusmeistreid mõneks ajaks täielikult. 13. saj. II poole keskpaiku jätkusid tööd ka Pühalepal. Ehitati pikihoone põhjasein, portaaliga läänesein ja lõpuks lõunasein koos müüritrepiga. Tollel esimesel pikihoonet puudutaval etapil jõutakse müüride kõrgusega idapoolsete võlvikandade lähtetasandile. Sel perioodil oli pikihoone dominiiklaste mõjul või kokkuhoiu huvides kavandatad veel võlvideta ruumina.
3. Puukirik lammutati. Võidukaaresein koori ja pikihoone vahel vundeeritakse ning laotakse üles juba vastavalt kooriruumi muudetud ja täiendatud kavatisele. Koori põhjaseina ehitati müüritrepp ja selle kõrvale uus aknaava. Idaküljele ehitati Muhu kiriku eeskujul nelinurkne lõpmik. Võlvlagi projekteeriti kõrgemale ning ehitati nelja mõigasroidega, mis nurkades toetuvad maskkonsoolidele. Uudse materjalina pae- ja põllukivide kõrval kasutusele tellis. Tolle ehitusperioodi lõpul võetakse kirik kasutusele pidevate kirikuteenistuste tarvis.
Põhjaseinal olev maalitud pühitsusrist (gammarist) on meie keskaegses kunstis täiesti erandliku iseloomuga ning aitab antud ehitusperioodi senisest tõepärasemalt dateerida. (Sellised ristid (tugevad rullised haarade otsas, kuid rullise paarikuid eraldavad sirjooned on ära jäetud) on bütsantsi päritolu ning olid nähtavasti seal levinud laiemalt 7.-9. sajandil. Bütsantsi kunsti motiivid leidsid ulatusliku leviku Euroopa maades, kaasa arvatud Skandinaavia ja Baltikum, eriti pärast Konstantinoopoli vallutamist neljandas risitsõjas 1204. aastal. Pühalepa risit ümbritseva ringi välisraamistuses on neli diagonaalselt eenduvat kuulikest, mis osutavad bütsantsi ning sassaniidide vanale kunstiringile, näivad kuuluvat 13. saj. lõpukümnendeisse või 14. saj. algusesse, mil analoogne motiiv levis Skandinaavias.) Ehkki üldarengulise tausta pistelised näited vajasid edasist süvendatud analüüsi, lubasid need Pühalepa koori valmimist provisoorselt dateerida ligikaudu aastasse 1300 (samasugusele tulemusele jõuti ka eelmise aasta aruandes).
4. Pikihoone seinad ehitati lõpliku kõrguseni ja ühelööviline ruum otsustati varasematest projektidest hoolimata katta kahe servjoonelise võlvikuga. Vastu võidukaare seina, kus puudus kilpkaaresüvend, ehitati kitsas silindriline kandekaar. Seinte ülejäänud pikkuses raiutakse juba valmisehitatud müüri paksusesse vajalikud kilpkaaresüvendid ja süvendid mõlemale eendtoele, kuid ka vastavad lisavundamendid vööndkaart kandvate eendtugede toestamiseks. Tõenäoline valmimisaeg 14. saj. algusveerand.
5. Lääneportaali ette ehitati relvakoda, mille külgmüürid määravad hiljem oluliselt nii läänetorni kui ka külgkambrite projekti mahulist ning konstruktiivset iseloomu. Oletatav ehitusaeg vahetult peale pikihoone valmimist 14. saj. algusveerandil.
Vt. Täiendavate väliuurimiste aruanne 1980.a. töödest. Lisa kaustale A-274. Köide II. KRPI, koostanud V. Raam.
Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-469.
1981
Täiendavate uuringute käigus (samuti V. Raami juhtimisel) püüti vastuseta jäänud küsimuste osas selgust saada ning täiendavale vaatlusele võeti:
- pikihoone ja koori omavaheliste seoste küsimus;
- koorikvadraadi ja koori eendehitiste (lõpmiku) vastastikused ehitussuhted;
- lääneportaali algkuju määramine;
- läänepoolse välisukse ajaline määrang;
- torni ja pikihoone ehituslik seos;
- suuline traditsioon võlvkäigust kiriku ja kiriku lõunanaabruses asuva kabeli vahel;
- kiriku lõunaküljel täheldatud “kivikülvi” ulatus ning ehituslik eesmärk.
Samuti tehti algust kirikuga seotud suuliste pärimuste kogumisega.
Vt. Pühalepa kirikus 1981. aastal tehtud väliuurimiste vahearuanne. KRPI, koostanud V. Raam.
Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-628.
1986
Jätkuvad ehitusajaloolised uuringud V. Raami juhtimisel.
Uuringutulemused:
- Koori lõunasein ja võidukaare lõunapoolne seinapiilar on ehitatud üheaegselt ja moodustavad edelanurgas monoliitselt seotud ehitusliku terviku. Mõlema seinalõigu müürikivid on paigutatud ristamisi.
- Praegune võidukaar on sekundaarne. Kaar on tervikuna uuesti laotud, sekundaarne on loomulikult ka müüritsoon, mis paikneb kaare peal.
- Arheoloogiliste kihistuste koostis ning müüride jaoks kaevatud süvised ning vundamendi ülesehitus andsid põhjuse väita, et Pühalepa kivikirik on ehitatud põlenud puukiriku asemele; siiski peaks kinnituseks avama kogu kirikupõranda.
Vt. Vahearuanne väliuuringust Pühalepa kirikus. Köide XXI. KRPI, 1986. Koost. V. Raam.
Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-1644.
1987
Põlenguavarii likvideerimine
16.10.1987.a. kirikus toimunud põlenud katus otsustati asendada ajutise katusega, aknad plekiga kaetud laudadaega kinni lüüa ning kantsel ümbritseda metallist kaitseümbrisega.
Vt. Avariiolukorra likvideerimine. Köide AE-I. KRPI, 1987. Koost. M. Kangro. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr P-7996.
1998
Katuse ja torni vahelagede remonttööd Dagopen OÜ poolt:
- Avati kõdunenud ja seeneohtlikud torni vahelaed
- Vahetati välja purunenud katusekivid pikihoone katuses
- Võeti lahti ja tehti ümber torni seinte ja katuse liitekohad.
Vt. Pühalepa kirikus 1998.a. teostatud remont-restaureerimistööde tehnilise järelvalve aruanne. H. Uuetalu OÜ, 1998.
Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-3767.
2001-2005
Pühalepa kiriku katuse restaureerimistööd Rändmeister OÜ poolt.
Teostatud tööd:
- Altrariruumi katusekandmiku proteesimine (2001)
- Altariruumi katusekatte asendus ja pikihoone katuse restaureerimise I järk (2002)
- Pikihoone katuse restaureerimise I järk (2003)
- Pikihoone katuse lõpetamine (2004)
- Käärkambri ja apsiidi katuste restaureerimine (2004-2005)
Vt. Pühalepa kirik. Katuse restaureerimise aruanne. Rändmeister OÜ, 2005.
Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-5908.
|
