MARTNA PÜHA MARTINI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1. Kilumets, Juhan. Martna püha Martini kirik – Martna kihelkond. Artikleid ja mälestusi. Martna, 1998
2. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
3. Alttoa, Kaur; Raam, Villem. Eesti kaunimad kirikud. - Eesti Kirik, 13.aprill 1994
4. Martna maalingute konserveerimise aruanne. Koostaja: Eva Mölder. MKA, säilik XXX
5. Tooming, Kaire. Rosetid ja ingel Martna kirikus - Muinsuskaitse Aastaraamat 2005

1312.a. - Martna kiriku esmamainimine Franciccus de Moliano koostatud ülekuulamisprotokollides. Muu hulgas mainitakse seal, et 1298. aastal purustati orduvägede poolt teiste kirikute hulgas ka ecclesia beati Martini Ummere.
Purustatud algkirikust andmed puuduvad.

16 saj. algus

Uue kiriku ülesehitamist seostatakse 1492-1515 aastatel Saare-Lääne piiskopiks olnud Johannes III Orgasega. Oletuse aluseks on põhjafassaadile paigaldatud piiskop Orgase vapitahvel.

Ehitusaegne kirik:

• Ühelööviline kolme võlvikuga hoone;
• Puudub eraldi kooriruum - selle ülesannet täidab kolmest võrdsest võlvikust võidukaarega eraldatud idavõlvik;
• Idavõlviku põhjaküljel käärkamber.

Punane kalasaba joonornament
16. sajandi algus

Kiriku rajamisega ühte prioodi kuulub esimene maalingukiht, mis asub otse ehitusaegsel krohvil : lihtne pintsliga joonistatud punane kalasabamuster idavõlvi servjoontel, akende ja seinaniššide ümber ning punase joonornamendina kvaadrid võidukaareava ümber. ( allikas 4)

Tähtvõlvi maaling
Dateerimata. Asub otse eelmise maalingukihile kantud krundil

Teine maalingukiht : kooriruumi võlvile punase, halli ja mustaga maalitud tähtvõlvi imiteerivad kalasabamustrilised roided ja päiskivid. Sama kalasabalint ääristab kooriruumi aknaid ja põhjaseina nišši. Teise kihistusse kuulub ka ülejäänud nišše ja võidukaart ääristav kvaadermaaling. (allikas 4)

Inglimaalingud
Kaire Tooming peab inglimaalingut barokseks (allikas 5)

Maalingu kolmas kihistus : koorivõlvi ülaossa valgele taustale maalitud 4 fanfaari puhuvat inglit.

19 saj II pool

1861 - 1863 - ulatuslik remont, mille käigus :

• Madaldati katusekandmikku ning õlgkatus asendati asfaltpappkattega;
• Algselt akendeta põhjasein sai aknad;
• Suurendati ja muudeti ümarkaarseks lõunaseina aknad (kitsas kõrge algkuju säilinud üksnes idakülje aknal);
• Teravkaarne läänefassaadi raidportaali arhivoldi osa muudeti ümarkaarseks;
• Muudeti ka põhjaportaali algkuju;
• Kirik sai praeguse neogootivormides puitvõlvlae. Pole teada, millal võlvid hävinesid või kas neid üldse jõuti ehitada. Vastavalt kahevõlvikulisele ruumiskeemile joonistuvad nii põhja- kui lõunaseinal selgelt välja ümarkaarsed kilpseinad, mis põhimüüristikust eenduvaina olid mõeldud võlvide kandmiseks. Siinkohal ei saa kindel olla kas pikihoone kaotas oma võlvid või jõutigi võlvimisest teha vaid ettevalmistus ehk toestik; (allikas 1)
  
• Müüriti kinni sakramendinišš. (allikas 4)

1865-1866 -  Torn sai oma praeguse müüritud kuju (esialgse tõenäoliselt haritorni kohta ehitusandmed puuduvad, esmakordselt mainitud 1708.a.) ning praeguseks mitte säilinud tornikiivri.

1883 - Valmis praegune tornikiiver, mis kaeti sindlitega. Tippu pandi puhas tsinkplekist kuul ja rist, viimase sees säilus varasem sepisrist.

1891 - Katus tõsteti praeguse kõrguseni.