Esileht
LÄÄNEMAA
KÄRDLA

KÄRDLA RISTIJA JOHANNESE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:
1. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa. Saaremaa. Hiiumaa. Pärnumaa. Viljandimaa. Üldtoimetaja Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
2. Paluküla kiriku restaureerimine. Ajalooline õiend. Köide II. KRPI, 1989. J. Viires. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr A-2309 (A. V. Parun. Ernst Ungern-Sternberg ja Kärdla kalevivabrik. – “Hiiu”, 1984. nr. 19. )

KIRIKU RAJAMINE

19. sajand (allikas 1)

1847
     - ehitatakse väike puitkabel
1861-63 - kabeli asemele rajatakse kivikirik:

  • Klassitsistlikud proportsioonid;
  • Lame, kõrge hammaslõikelise karniisiga ääristatud viilkatus;
  • Idaküljel 5-tahuline apsiidkoor;
  • Lääneküljel avarate kellaluukidega, barokselt õhuline viilutorn;
  • Kõrged ümarkaarsed, gootipäraste ehitusraamistikega aknad;
  • Varjamata katusekandmik, interjööris kolm puust sambapaari.
Kirik rajati spetsiaalselt ilma kellatornita, viimane asetses hoonest eraldi, u. 60 m kaugusel, kuna meremehed oleksid võinud torni kirikul ajada segi 5 km kaugusel asetseva Paluküla kirik-tuletorniga. (allikas 2)
HILISEMAD MUUDATUSED
1929 – valmib maast algav läänetorn, mis varjab algse, kaarjalt avatud kellatorni täielikult. (allikas 1)