Esileht
HARJUMAA
JÕELÄHTME

JÕELÄHTME PÜHA NEITSI MAARJA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:
1. Eesti Arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997.
2. Eesti Ehitusmälestised. Toimetaja: Masso, Tiit. Tallinn: Valgus, 1990.
3. Aruanne Jõelähtme kiriku väliuuringutest. Köide XXVII. Koostajad: V. Raam, T. Parmakson, K. Põllu. Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut, 1988 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-1946).

EHITUSETAPP I
14. sajandi algus
Kiriku rajamine (allikas 1)

14. sajandi alguskolmandikul rajatud kivikiriku algkavatisse kuulusid:

  • ruudukujuline põhiplaan; siseküljed 13, 8 m, idakülg erandlikult 13,1 m
  • iseseisev kooriruum ja massiivtorn puudusid, lagi oli puust
  • erakordselt paksud seinamüürid (u. 1, 65 m) kahe müüritrepiga: peatrepp algas kirdenurgast, suundudes läbi põhjaseina otse laepealsele (ilmselt osutab see võlvimise kavatsusele; käik suleti hiljem seoses akende ehitusega); teine müüritrepp algab edelanurgas, ulatub lääneseinas vaid pikihoone keskjooneni ning pöörab seal ukseavani, kus algas kirikusse avanev valitsejarõdu - vrd. Tallinna toomkiriku kuningarõdu)
  • luukava võimaliku kümnisevilja jaoks lääneviilu keskel;sama viilu põhjapoolses lõigus toetub paksule seinaastmele veel osaliselt säilinud torniärkel               (laius 2,57 m) 
  • lääneviilu ülaosas kaarega luukava, arvatavasti tornikella jaoks
  • seinamüüri kirdenurgas (oletatav) ulgtorn (praeguseks säilinud vaid müürikatked; samalaadseid jälgi ka kagunurgas)
  • segmentkaarsed petiknišid idaviilu välisseinas
EHITUSETAPP II
14. saj. II pool
Kiriku võlvimine, käärkambri ehitamine

Tõenäoliselt 14. sajandi II poolel võlviti algkirik kolmelööviliseks, kolme traveega ruumiks: (allikas 1)
  • servjoonvõlvidel peaaegu rõhtsa seitlijoonega võlvisiilud (allikas 1) 
  • seoses võlvimisega lammutati valitsejarõdu (läänerõdu ehk empoor), kuna rõdu trepiuks sattus osaliselt võlvikanna kohale (allikas 2)
  • hiljemalt samal ajal ehitati põhjaküljele käärkamber ja lõunaküljele eeskoda (allikas 1)

EHITUSETAPP III
15. sajandi algus
Kiriku laiendamine, kooriruumi ehitamine
(allikas 1)

15. sajandi algupoolel toimus kiriku laiendamine:
  • idaseina ehitati iseseisev, pikihoonest kitsam ruudukujuline kooriruum (aken ida- ja lõunaseinas) - koorivõlv rajati ajastule omaselt madalale, kuid kujundati teravalt tõusva ning eriti kõrge ristvõlvkuplina (sama Kose ja Viru-Jaagupi kiriku kooris)
  • läbi vana idaseina murti kitsas võidukaar
  •  võidukaarest põhja pool murti läbi seina müüritrepp keskaegsesse kantslisse ehk nn letnerile sama seina pikihoonepoolsel küljel, müüritrepp rajati ka lääneseina
  • võidukaare palendseina ehitati istenišš koguduse eeslaulja (köstri) jaoks
  • lõunaseinas oli 3 akent, idaseinas altari kohal 1 aken, põhjasein oli akendeta, aknad olid linnusetaoliselt kitsad ja paiknesid kõrgel
HILISEMAD MUUDATUSED
17.-18. sajand
Barokiperioodi uuendused

Liivi sõja (1558-1583) käigus purustati kiriku viilutorn (sadultorn) (allikas 2) ja idaviilu oletatavad kaitseehitised (allikas 1). Pärast sõda, 16. sajandi lõpul toimusid väiksemad taastamistööd. Suuremahulised uuendused leidsid aset 17. sajandil:
  • tõenäoliselt 1630. aastate alguses  valmis ka kiriku uus väike nelinurkne torn (allikas 3), mille külgseinad koos idaseinaga toetusid üksikutele viiluseina müüritud sidekividele, läänemüüri eenduvale astmele ja kesklöövi läänepoolse võlvi viilupoolsele siilule (allikas 2)
  • aknaavad laiendati ümarkaarseks (allikas 1)
  • koori põhjaküljel oli luukamber (allikas 1)
  • sissepääse oli 3: lisaks säilinutele ukseava ka põhjaseinas, ühendades kiriku käärkambriga (allikas 2)
  • 1596.a valati vanim säilinud tornikell
  • 1639.a. valmis hilisrenessansskantsel (T. Heintze) (allikas 1)
  • 1670.a. - barokkaltar (arvat. M. Brinckmann) (allikas 1)

1725.
a joonistel: Põhjaküljel on kujutatud käärkamber ja lõunaküljel relva- ehk sandikoda. Käärkambri põhjaseina taga paiknenud luukamber on koorist noorem, kuid oli 1725. a juba lagunemas (allikas 2).
    18. sajandist pärineb ka altarimaal “Kolgata” (õli, lõuend), mis asub praegu pikihoones, kantsli kõrval. (allikas 2)
19. sajand
Neogooti ümberehitused

1878.a. arhitekt Friedrich Modi projekti järgi sai kirik praeguseni püsinud neogooti kujunduse:
  • lammutati käärkamber pikihoone põhjaküljel (allikas 2)
  • käärkambri likvideerimise tõttu murti koori idaseina uus ukseava (altariretaabli varjus), mis võimaldas vahetu liikluse kooriruumi ja lähedal asetseva pastoraadi vahel (allikas 2)
  • lammutati luukamber koori põhjaseina taga (allikas 2)
  • pikihoone põhjaseina ehitati 3 suurt teravkaarset akent, analoogiline gootipärane kuju anti ka vanadele, juba 17. sajandil barokseks muudetud akendele (allikas 2)
  • seoses akende ehitamisega põhjaseina müüriti kinni põhjauks ja likvideeriti suures osas põhjaseina müüritrepp (allikas 2)
  • kitsast võidukaart laiendati ja kõrgendati (allikas 2)
  • võlvid muudeti neogootipärasteks: lihtsad servjoonvõlvid varustati raskepäraste neogootilike roide- ja konsoolivormidega (allikas 1); neljatahulised piilarid faasiti 8-tahuliseks ja täiendati mördist talumitega (allikas 1).
  • keskaega ulatuv paepõrand (7 hauaplaati, vanim 1305. a) kaeti laudpõrandaga (allikas 2) ja pingistik uuendati (allikas 1)
  • puulengide ümberpaigutamisel ukseava välisküljele rikuti keskaegne raidportaal (viidi 1912. a tagasi siseküljele), millest vaid osaliselt servaturbad säilinud (allikas 1)

1890. aastast pärineb altarimaal „Kristus ristil“ (Th. A. Sprengel; T. Heintze raamistuses). (allikas 1)
20. saj. muudatused:

1910. aasta tulekahjule järgnes uue, tänini püsinud massiivtorni ehitamine (neogooti projekti järgi 1911-12. aastal, arhitekt F. Modi). Torni iseloomustavad nurkadest diagonaalselt eenduvad astmelised tugipiilarid, mis lõpevad miniatuurse tornikese ja neid ühendava frontooniga (allikas 2), sisekujunduses pääses lõplikult valitsema neogootika (allikas 1).