VALGA JAANI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

ALLIKAD

1. Eesti Arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1999.

2. Ajalooline õiend. Koostaja: ARC Projekt OÜ, 2000 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-5239).

3. Muinsuskaitse eritingimused Valga Jaani kiriku restaureerimiseks ja remondiks. Koostaja Marksi Projekt OÜ. 2008 (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-9424).

4. Kultuurimälestiste register. 23319 Valga kirik

5. Valga Muuseum.

6. Muinsuskaitseameti vallasmälestiste arhiiv. Toimik 4-1/10. Köide III

7. Muinsuskaitseameti vallasmälestiste arhiiv. Toimik 4-1/10. Köide I

KIRIKU RAJAMINE

Aastal 1779 andis Liivimaa Kubermanguvalitsus Valga Jaani kogudusele loa ehitada väiksema puukiriku (pole säilinud) asemele uus kivikirik. Ehitustööde ettevalmistused kestsid pikalt, nii et nurgakivi pandi alles kaheksa aastat hiljem. Kiriku arhitektiks on Christoph Haberland, kes oli aastatel 1789-1798 Riia linna arhitekt. Jaani kiriku projekt valmis aastal 1786. (allikad 1 ja 2). 

EHITUSETAPP I

Kirikule pandi nurgakivi 31. mail, aastal 1787 (allikas 2) ning tööd kestsid intensiivselt kaks aastat. Toorehitis jõuti viia katuse alla, kuid seejärel lõppes töödeks vajalik raha ja ehitus jäi seisma 23 aastaks (allikas 3). Esimesel ehitusetapil paigaldati kirikusse ka vitraaž, mis on haruldane näide 18. sajandi klaasimaalist.(allikas 4).

I visand Valga Jaani kirikust pärineb baltisaksa kultuuriloolaselt J. Chr. Brotzelt aastast 1797, millelt on näha, et selleks ajaks oli jõutud põhjapoolsel küljel valmis ehitada vaid kolmnurkfrontooniga peasissekäik (allikas 5). 

EHITUSETAPP II

• 1812. aastal alustati taas ehitustöödega ning 1815. aastal teostati pottsepatööd ning Schmeisneri lukksepatööd. 
• 1816. aasta sügiseks valmis torn.

Kirik õnnistati sisse 3. september 1816. Kiriku lõplik valmimine sai teoks keiser Aleksander I  ja linnakodanike annetuste toel. (allikas 2).

Stiililt kuulub kirik barokilt varaklassitsismile ülemineku perioodi. Veidi nõgusa joonega murdkelpkatus, polügonaalne üldkuju ja ovaalne saalruum on Eestis haruldased, mis näitab arhitekt Chr. Haberlandi novaatorlikkust. (allikas 1). Vanadelt fotodelt on näha, et kirik on tänaseni säilitanud oma algupärase ilme. Muutunud on vaid tornil asetsevate kellade kuju - varem nelinurkse plaadiga kellad on nüüdseks ümara kujuga. Kiriku välisfassaadil on kasutatud hele-tumeda kontrastiprintsiipi. Hoone dekoorielemendid - paarispilastrid, ovaalsed paarisaknad, väikesed katuseaknad, tugevalt markeeritud nurgarustika, aknapiirdelauad - olid/on valged. Barokse mansardkatuse alumine murtud äär on punastest tellistest, ülemine püramiidjas katusekalle ja tornikiiver olid tumedamast kiltkivist, praegu tsingitud plekist. (allikas 2). 

Üldlahendust toetavad maitsekad ja kõrgetasemeliselt teostatud nii arhitektuursed kui ka dekoorsed detailid: baroksed katuseaknad, kolmnurkfrontooniga portikusemotiiv külgfassaadil, jõuline nurgarustika (allikas 1), hammaslõikeline katusekarniis.(allikas 2). Varaklassitsismile viitavad kõrged tiheda ruudujaotusega ning neile ülareana sekundeerivad osalt madala ristküliku, osalt ovaalikujulised aknad, laiad komposiitkapiteeliga pilastrid, lünetikujulise valgmikuga ja rippvanikutega tahveldatud välisuksed. (allikad 1 ja 2).

Arhiteltuuriliselt rangema ja massiivsema teostusega on kõrge nelinurkse põhiplaaniga torniosa ning kõiki nelja fassaadi kaunistav ajanäitajaga torn, mis on kolmeastmeline ja tihedalt pilastritega liigendatud. Peasissekäik asub läbi torni eeskoja, kus paiknevad varaklassitsistliku ümarkaarse valgmikuosaga kujundatud tiibuksed, millest eeskoja seespoolsel uksel on omapärase kujuga karplukk. Teine sissepääs asub läänepoolsel küljel. (allikas 2).

Kaks varasemat kiriku kella on pärit aastatest 1744 ja 1757. Valatud pronksist ning pärit Riiast. (allikas 3). 

Kiriku interjöör on lihtne, vaoshoitud kuid siiski pidulik. Terviklikult ning harvaesinevalt valgusküllasena mõjub suur peegellaega kirikusaal. Kirikuga üheaegselt on valminud stiilne varaklassitsistlik, punastest tellistest ning puidust altarisein, mille kujunduses on kasutatud komposiitkapiteeliga pilastreid ja kolmveerandsambaid. (allikad 1 ja 2). 

HILISEMAD MUUDATUSED

19. SAJAND

Kaks altarimaali:

• ''Kristuse ülestõusmine''
• ''Püha Õhtusöömaaeg'' (allikas 4). 

Kiriku lõunapoolsel kinnimüüritud osas asuv kipsreljeef ''Püha õhtusöömaaeg.'' (allikas 3), mille kinkis Riia linna kodanik, pottseppmeister Hase. (allikas 2).

19. sajandi II pool (allikas 1):

• kümnele toskaana sambale toetuv barokselt kurvleva joonega oreliväär, mille ülemine osa on olnud kaunistatud viisnurksete tähekestega. (allikas 3).
• neobarokne lopsaka ornamendiga nikerdatud kantsel
• historitsistlikud lühtrid
• plekkahjud

1867. aastal valmis Valga seminari direktori Cimze ja kreisiarst dr. Ulmani algatusel orel, mille ehitas orelimeister Fr. Ladegast Weissenfelsist Leipzigi lähedalt ning mis seati üles sama aasta juulikuus. (allikas 2). 

19. sajandi lõpust pärineb tornis asuva ajanäitaja kellamehhanism. (allikas 3). 

20. SAJAND

• Lõunafassaadi teadmata ajal kinni müüritud portaali nišši paigaldati mälestustahvel Eesti Vabadussõjas Lõunarindel langenud Soome Põhja Poegadele, 1. veebruaril 1934. (allikas 5). 

• Malmivalust kaks uut kella valmistati 1938 aastal Bochumis Saksamaal ning pühitseti aastal 1939. Neist väiksem kuulub Valga Luke kogudusele, suurem Valga Peetri kogudusele. (allikas 3).