KURESSAARE LAURENTIUSE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:

1. Villem Raami aruanne. Muinsuskaitseameri arhiiv. P-2502
2. Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus 1996

Üks väheseid Saaremaa uusaegseid kirikuid. On korduvalt põlenud, praegune klassitsistlik ilme pärineb põhiliselt 19. saj. taastamisest.

ESIKIRIK

Algselt olnud ilmselt puukirik, mis täitis ilmselt ka toomkiriku funktsioone. Puukirik hävis 1612 aastal tulekahjus.

Esimene kirik oli lossi lähedal (praeguses pargis). Pärast põlemist 1612, kinkis Kristian IV kirikule maatüki, sama, kus praegune kirik asub.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. Laine Hermani (RAKA töötaja) uurimus. Kokkuvõte. 1977, digitaalselt kättesaadav. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

17. saj.

Esimene ühelööviline torni, kirdes paikneva käärkambriga kivikirik ehitati tõenäoliselt 1630ndatel, see kehand põles 1710. aastal Põhjasõjas. 17. sajandi ehitusest pärineb pikihoone kehand ja läänetorni põhikorpus.

1641 alles otsitakse oreliehitajat.

1699 on kirik väga halvas seisukorras - torn on juba pikemat aega lagunenud, kirikuhoone kõdunenud katustalad on juba korduvalt raua-ankrutega ja poltidega kindlustatud.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. Kirjavahetus 1641-170?. EAA f 3151, n 1, s 6. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

18. saj.

Uus kirik ehitati eelmise vundamendile 1721-33. aastatel. Kirik oli ühelööviline võlvimata lagede ja läänetorniga. Põhjaseina väljaliskülje ja vana käärkambri idaseina vastu ehitati uus käärkamber. Lõunapoolse külgukse ette püstitati eeskoda. Siis sai ka barokse tornikiivri. See kirik põles 1828. aastal varemeteks.

1729. uue valmikud kiriku sisseõnnistamine, ent lõplikult valmis hoone 1733. 1828 süttis kirik pikselöögist. Tornikiivri munast saado dokument St. Laurentiuse nimetusega, mis seejärgi kehtestati. Senini oli nimetatud St. Johanneskirche.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. Laine Hermani (RAKA töötaja) uurimus. Kokkuvõte. 1977, digitaalselt kättesaadav. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

KIRIKU RAJAMINE

19. saj.

Eelmisest kehandist säilis suur osa. 1835. aastal algasid taastamistööd, mis lõppesid 1836. aastal. Ehitustöid juhtis E. Löwener. Taastamistööde käigus lisati hoonele iseloomulik lõunaeeskoja viilukujundus. See klassitsistlik kehand säilinud tänaseni.Teatud määral kuulub üldise kavatise juurde ka pseudogootilise kujundusega dekoratiivne nišš pikihoone põhjafassaadil.
1870 ehitati kapitaalremondi käigus ehitati lõunaseinale kaks tugipiilarit, mis ühendati neogooti ehisviiluks. Omapära lisavad dolomiidist ehisdetailid: profileeritud karniis, 4-nurksete akende veeliistud, torni ülaosas mitmeastmelised eenduvad karniisid. Klassitsismile osutavad ka atikafrontoon ja torni nõelkiiver. Tornikiivri märkimisväärne sarnasus Saaremaa Jaani kiriku tornikiivriga lubab oletada autoriks J.F.Schraderit. 

29.11.1836 ülesehitatud kiriku sisseõnnistus - St. Laurentiuse nimega. Arhitektuuriliselt olevat hoone stiilitu, kuigi ülempastor Hesse selle vastu võttis. Altaripilt: Ristilöömine, maalinud C. S. Walther, kunstnik Tallinnas.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. Laine Hermani (RAKA töötaja) uurimus. Kokkuvõte. 1977, digitaalselt kättesaadav. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

1868 on linnakiriku orel nii vigane, et vajab põhjalikku parandamist.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. Tegevusaruanded 1834-1890. EAA f 1192, n 1, s 102. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

19.04.1881 Orelimeister W. Sauer Frankfurdist, kes on ehitanud orelid - Berliini, Magdeburgi, Altona, Fulda, Praha ja Mannheimi kirikutele, ka Peterburi rootsi koguduse kirikule - vastab soostuvalt ja temaga sõlmitakse kokkulepe.

Vt Käsikirjalised väljakirjutused erinevatest arhiiviallikatest. W. Saueri ehitatud orelist. 1880/81. EAA f 3151, n 1, s 10. Muinsuskaitseameti arhiiv, fail: Kuressaare kirik.pdf

Interjööris on puust segmentkaarne võlvlagi, kolme põhiseina vastu ehitatud dolomiitsammastele toetuv väär ja vana käärkambri ukse kohal loožrõdu. Kooriruumi seintel avastati 1974 baroksed maalingud, mille ornamendivormid - hammaslõige, loorberilehed, draperiid - osutavad valmimisajale 1733, mil kirikus lõppesid taastamistööd.

Sisustuses dolomiidist portikusena ülesehitatud altarisein ja dolomiidist ümarsambale toetuv kantsel (mõlemad 1836) ning altarimaal "Kolgata" (1836, K.S.Walther), samuti pärast II maailmasõda Ansekülast toodud ristimiskivi (14. saj).