Dendrokronoloogiline uuring (Alar Läänelaid, 2012) kinnitab, et nii tornikiivri kui pikihoone katuste kandekonstruktsioonid on kiriku ehitusaegsed, seejuures on pikihoonel kasutatud ka vanemat, 1795. aastal langetatud puitu. Ehitusjärkude põimumine pole võimatu ka pikihoone räästakarniisil, mille läänepoolse otsa plokid paistavad vanemad. Pikihoone varaseimaks teadaolevaks katusekatteks olid keraamilised s-tüüpi katusekivid, mille puhul ei saa välistada, et tegemist on algse materjaliga. Lõunaeeskojal on eterniidi all säilinud valtsitud nn raudplekk, mis on jälgitav neeludes ja mis võib kuuluda kiriku ehitusaega. Astmikviilu tipuristi põhjapoolsel küljel on raidkiri Toomas ?ru.
Käärkamber on ümber ehitatud, muuhulgas on viilkatus asendatud pultkatusega. Ajaloolistele fotodele tuginedes pidi ümberehitus toimuma enne 1923. aastat. Teadmata on käärkambri idaküljele eeskoja lisamise täpne aeg. 1961. a. sai käärkamber uue katte (ilmselt plekk), profiilplekk pandi katusele 1998.
1923 a fotol jälgitav tornikiivri pleki valtsimuster vastab praegusele. Tänaseks rohkete remondijälgedega tsingitud pleki paigaldamise võib oletamisi siduda daatumiga 1907 tuulelipu lehel.
Vt EELK Jämaja kiriku katuste ja tornikiivri restaureerimine. Muinsuskaitse eritingimused. Põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, 2019. Muinsuskaitseameti arhiiv, kooskõlastus nr 36648, digitaalselt kättesaadav.
|