VARBLA PÜHA URBANUSE KIRIK

Orjenteeruv ehitusajalugu

1. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997.
2. Kirikute tornikiivrite ankurdamisvajaduse uuringu lõpparuanne. Rändmeister OÜ. Koostajad: Ain Pihl ja Juhan Kilumets. 2015. ( Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-12296 )
3. Kirjavahetus Varbla Püha Urbanuse kogudusega. E.E.L.K. Varbla Püha Urbanuse kogudus. 1951- 1960.
4. Kultuurimälestiste riiklik register, mälestis nr 16886

1638. aastal ehitati esime puidust kirik, mis hävis tulekahjus 19. sajandil. Põlenud kirikust on alles: kiriku interjööris kolm vana altarimaali 17. sajandist, altarisein 1797. aastast ja tornikell 1681. aastast, mille autor on Michel Bader. (allikas 1.)

1860-61 aastail ehitati hävinud puidustkiriku kohale ühelöövilise pikihoonega, maakividest tagasihoidlik neogooti stiilis kirik. Idaosas on väike, 4- kandiline koor ja lääneosas 4- tahuline, sale gooti stiilis telkkiivriga torn. Interjööris on näha rannarootsi kirikutele omas stiili. Interjööri kujundab katuslagi dekoratiivsete puitkonsoolide ja päiskive imiteerivad rippkaunistustega peatalal. Kirikus on altarimaal „Kristus ristil” 1860. aastast C.Walther. Märkimisväärsed on veel neogooti stiilis kansel, oreliväär ja 2 perekonnapinki Maydellide vapiga 19. sajandist.(allikas 1.)Kiriku tornikiiver ehitatud koos kirikuga 1860-61 aastal. (allikas 2.) Lubjatud valged seinad ja nende taustal pruuniks peitsitud lagi ning oreliväär loovad erilise pidulikkuse. (allikas 4)

17. oktoober 1954. aastal on arutluse all käärkabri ehitus ja küte funktsioonid, et oleks võimalik ka talvel jumalateenistust pidada. Kiriku üldruumist tuleks eraldada seinaga käärkambriruum, mis mahutaks 150-200 inimest. Lisaks veel väike altariruum ühes kantsliga ja ruumi kõetava ahjuga.
14. oktoobril 1955. aastal kinnitati plaan ja anti luba ehitada.