Esileht
LÄÄNEMAA
KULLAMAA

KULLAMAA PÜHA JOHANNESE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad:
Eesti arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1996
KIRIKU RAJAMINE

13. sajandi lõpp

Rajamisaegne kirik:

  • Nelinurkse põhiplaaniga ühelööviline hoone, mille kolmest võlvikust läänepoolseim moodustab kooriruumi;
  • Kõrge viilkatus;
  • Hoonet raamistavad kantkividest nurgaketid;
  • Üksikelementide puhul on ehitusmaterjalina kasutatud tellist  (näiteks müürikonstruktsioonides ning maapinnast kõrgel asuvate akende praeguseks hävinenud ehisraamistikus);
  • Lääneseinas ümaraken (praegu nähtav oreli taga asetsevas seinas) ning selle all paiknev teravkaarne peaportaal (säilinud on torni ja kirikuruumi eraldav teravkaarne avaus; nüüdisaegne uks pärineb 1961.a);
  • Lõunaseinas paiknev kõrvalportaal;
  • Idavõlviku põhjaseinas asetsev müüritrepp.

Esialgsel hoonel puudusid käärkamber ja torn.

EHITUSLIKUD MUUDATUSED

18. sajandi II pool

Käärkambri, kellatorni ja tugipiilarite ehitamine

1752. aastal püstitati koorivõlviku põhjaküljele käärkamber.

1757. aastaks valmis ligi 15 meetri kõrgune punaseks värvitud kellatorn.

1774. aastaks ilmnesid läänevõlvikus praod, ning edasise vajumise ärahoidmiseks rajati mõlemale küljele kaks tugipiilarit.

1777. aastal kaeti tugipiilarid laudadega.

19. sajandi II pool

Uue koorivõlviku ja torni ehitamine 

1865. aastal pikendati kirikut uue kitsama ning polügonaalselt lõppeva koorivõlvikuga.

1870. aastal valmis talupoeg Adam Kellmanni juhtimisel praegune läänetorn, mille kiviosa kõrgus on 30, 6 meetrit ning ülskõrgus 47 meetrit. Peaportaali kohal oleval kivitahvlil on torni valmimisaastaks märgitud 1868.

Kirik saab neogooti ilme.