VÄIKE-MAARJA PÜHA NEITSI MAARJA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1. Wrangell, G. Wirumaa Ew.-Lutheruse usu maakirikud. – Wirumaa. Maakonna minewikku ja olewikku käsitaw koguteos. Rakvere: Wiru maakonnavalitsus, 1924
2. Vaga, A. Eesti kunsti ajalugu. Esimene osa: keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932
3. Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud. Toimetajad: Ederma, B; Jaik, A. Tartu: Konstantin Jaiki kirjastus, 1939
4. Vaga, Voldemar. Feodaalne killustatus. Linnakindlustused, linnused, kirikud, kloostrid ja ühiskondlikud hooned. – Eesti arhitektuuri ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat,1965
5. Raam, V. Arhitektuur 14. sajandi keskelt kuni 16. sajandi teise veerandini. – Eesti kunsti ajalugu. Tallinn: Kunst,1975
6. Raam, V. Väike-Maarja kirik. – Eesti arhitektuur 3. Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Tallinn: Valgus, 1997
7. Leppik, E. Kultuurilooline Väike-Maarja. Kohtla-Järve, 1999
8. Jürjo, V; Simson, S. Viru praostkonna kirikud. EELK Viru praostkond: Logos, 2003
9. ENSV ehituskomitee arhitektuurimälestiste kaitse inspektsioon. Arhitektuurimälestise pass. Väike-Maarja kirik. Koostaja: V. Raam
   (Muinsuskaitseameti arhiiv). 1983
10. Väike-Maarja koguduse internetilehekülg (vaadatud 14.09.2012)
11. Muinsuskaitse eritingimused Väike-Maarja kiriku pikihoone ja kooriruumi katuse restaureerimiseks. OÜ Wunibald Ehitus. Koostaja: T. Traksmaa. (Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-6833) 2005
12. Metsman, M. Väike-Maarja orelil tähtis sünnipäev. - Virumaa Teataja. 2008, 16. sept.
13. Väike-Maarja kiriku ida kabel. Katuse tehnilise seisukorra ülevaatus. Arhitektuuribüroo „Vanad kirikud“. Koostajad: T. Parmakson, A. Danil.(Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik A-4018). 1996
14. Väike-Maarja. Väike-Maarja valla e-ajakiri nr 2 2010. Kiriku eri. 
    

Kirjalik teade Väike-Maarja kiriku ehitamisest pärineb Taani aja lõpust, 1346. aastast, mil kuningas Waldemar IV käskinud siia püstitada Simuna abikiriku (allikad 1, 3). Iseseisev Väike-Maarja kihelkond moodustati suhteliselt hilja, kas 15. saj (allikas 1) või 16. saj algul (allikas 3). Uue kihelkonna maa-alad kuulusid varem Kadrina, Ambla, Järva-Jaani ja Maarja-Magdaleena piirkonda.

On oletatud, et enne kivikiriku püstitamist asus samal kohal puidust kabel (allikas 3).

Praeguse kivikiriku algkehandi ehitusajaks on arhitektuuriajaloolise võrdlusmaterjali põhjal pakutud nii 14. sajandi IV veerandit (allikas 7) kui ka 15. saj IV veerandit (allikas 6, 9). Teada on, et 1497. aastal on Kärsa mõisa omanik Hans Wrangel lasknud kirikut parandada (allikad 1, 3, 7), võimalik, et kiriku põhikuju pärinebki sellest ajast (allikas 11).

• Pikihoone. Servjooneliste ristvõlvidega lagi toetub kahele paarile ümarpiilaritele ja külgseintel trapetsikujulistele püramiidjatele konsoolidele jagades ruumi kolmeks ühekõrguseks kometraveeliseks lööviks. Piilareil on kõrge ümar sokkel, kapiteel puudub, vöönd- ja arkaadikaarte konsoolid toetuvad kitsale ümarale talumivõrule. Iga travee mõlemas külgseinas on aken.
• Kooriruum. Pikihoonest märgatavalt kitsamat ja madalamat ruudukujulise plaaniga kooriruumi katab nurgatugedeta servjoonvõlv. Koori idaaken on kinni müüritud, põhja- ja idaseinas on eksponeeritud nišid.
• Käärkamber on ehitatud kooriruumiga üheaegselt, ruume ühendab tervakaarse raidportaaliga ukseava. Ka käärkambrit katab servjooneline ristvõlv, kuid servjooned on jälgitavad ainult võlvikandade tsoonis. Omapärane on käärkambri pikihoonest eraldiseisev läänesein.
• Läänetorn (?). Kivist läänetorni algkavatisse kuulumise osas puudub uurijate üksmeel (allikad 6, 10). Torn on allosas nelja- ja ülaosas kaheksatahuline ja toetub lääneseinale, eendudes sellest nii väljapoole kui pikihoone poole. Torni esimesel korrusel pikihoone lääneseinas asub ainus algne raidportaal. See on kujunduselt lihtne: teravkaarne, faasitud servadega ja sirge talumiga. Portaali mõlemal küljel on istenišš. Torni alumine korrus on võlvitud ja pikihoone poolt kaarega kesklöövi avatud. Torni viivale müüritrepile pääseb kiriku lõunaseinas olevast uksest.

18. sajand

1773. aastal on kirikut ümber ehitatud (allikad 1, 3). Sellest ajajärgust võivad pärineda ka kiriku pingistik ja kantsel, mis küll hiljem on saanud neogooti lisandusi (allikas 8). On ka arvatud, et just siis muudeti aknaavade kõrgust, lõhkudes akendealust seinaosa 135 cm võrra (allikas 9), ent see võis toimuda ka sada aastat hiljem (allikas 10).

Arvatavasti 1770. aastatel ehitati kirikuaeda, kiriku koorist itta, nõndanimetatud Saksa kabel (allikas 14). Kabel on trapetsiaalse põhiplaaniga ja kõrge lopsaka vormiga katusega. Kabeli ukse- ja aknaava on kaarsillusega, interjööris on profileeritud karniisidega peegellagi (allikas 13). Tegemist on ühega vähestest säilunud 18. sajandi kabelitest, teine sarnane barokne kabel Eesti arhitektuuriajaloos asus Tallinnas Kopli kalmistul ja on praeguseks hävinud (allikas 13).

19. sajand

1820. aastatel sai kirikuaias paikneva kabeli algne puitkatus tinatatud plekist katte (allikas 7).

1873. aastal võeti kirikus taas ette suuremad ümberehitustööd. Kirik sai neogooti väliskujunduse ja ehitati uus kaheksatahuline tornikiiver (allikad 6, 7) või koguni terve uus läänetorn (allikad 3, 10). Kiriku lõunaseinas paikneva peaukse ees olnud „sandikoda“ lammutati (allikas 10), sissepääs sai uue portaali koos ümaraknaga (allikas 9). Võimalik, et samal ajal lõhuti ka aknaavad kõrgemaks (allikad 8, 10). Sellest ajast on arvatavalt pärit ka käärkambri neogooti välisuks.

Interjööris raiuti 1873. aasta ümberehituste käigus avaramaks võidukaar kooriruumi ja pikihoone vahel (allikas 10).

Sisustusest pärinevad sellest perioodist neogooti altarisein, kantsli kõlarääst ja oreliprospekt (allikas 8). Oreli ehitas 1848. aastal Gustav Normann, esimene eestlasest oreliehitaja, sama meister täiendas orelit 1877. aastal (allikas 12).