HALJALA PÜHA MAURITIUSE KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

1. Eesti arhitektuur 3. Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Üldtoimetaja Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997
2. Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud. Toimetajad B. Ederma, Asta Jaik. Tartu: K. Jaik, 1939
3. Restaureerimise põhiprojekt. Köide I, Fassaadide ja katuse restaureerimise arhitektuuriosa. Stenhus, I. Kannelmäe. 2006
   (MKA, säilik P-13746)

• Koor on nelinurkne; ühe, silmapaistvalt kõrge ristvõlviga ja avaneb pikihoonesse madala teravaks murtud võidukaarega.
• Käärkamber on samuti võlvitud ja seda ühendab kooriga ümarkaarne raidportaal. Käärkambri idaseinas asub piscina.
  

• Pikihoone on kaetud servjooneliste ristvõlvidega, mis toetuvad kahele 8-tahulisele piilaripaarile. Piilari talumilt tõusvate võlvkaarte otsad moodustavad lihtsa konsoolpärja.
• Teravkaarne lääneportaal (seestpoolt riivpalgiga suletav).
• Külgseinte akende all paiknevad segmentkaartega nišid, milles asuvad kergetele tulirelvadele mõeldud laskepilud.
  

• 1717 - kirikule paigaldati uus katus. (allikas 2)

• 1735 - valmis uus torn. (allikas 2)

• 1730 - valmis Johann Valentin Rabe nikerdatud keerdsammastega kantsel, mis toetub ühele vähestest meie kirikutesse alles jäänud kantslijalaks olevale täisplastilisele Moosese figuurile. Kõlaräästa tipus kõrgub pasunat puhuv peaingel Miikael. (allikas 2)

• 1. mail 1761 tabas kiriku torni pikne, mille tulemusel hävisid kiriku ja torni katused, kiriku kellad sulasid üles. Sama aasta sügisel sai kirik jälle uue katuse. 1763. aastal valati tules hävinud kellade tükkidest uus kell.  (allikas 2)
  

• 1767 - kirik saab uue, 40 sülda kõrge torni. (allikas 2)

• 1896-1897 ehitati E. v. Dellingshauseni eestvedamisel kirikusse rõdud ja uued pingid R. von Engelhardti kavandi järgi. (allikas 2)

Haljala kirikuraamatu (Eesti Riigiarhiivi ajalooarhiiv, f 1224, n 3, s 3. Väljakirjutused ja tõlge Liina Lõhmus) joonise ja kirjete kohaselt oli 18. saj keskpaigaks kirikus: altar, mida 1730. aastal kujur Rabe parandas; uus kantsel ja krutsifiks, mille sama kujur 1730. aastal valmistas. Skemaatiliselt jooniselt selgub, et kantsel asus võidukaare juures, samal kohal, kus see veel 19. sajandi lõpus paiknes. Krutsifiks rippus/toetus seinale võidukaare kohal kiriku keskteljel. Võib arvata, et tänaseni alles olevat raudaasa kasutati krutsifiksi kinnitamiseks.

Altar paiknes ootuspäraselt vastu kiriku idaseina. Praegu Sagadi mõisa peahoonesse deponeeritud maal „Püha õhtusöömaaeg“ (17. saj viimane kolmandik) on tõenäoliselt selle altari keskmaal ning praegune nikerdraam võiks pärineda J. V. Rabelt. 2014. a septembris Ennistuskoja Kanut konserveerimistööde käigus tuvastati, et kantsel on algselt olnud rikkalikult polükroomne. Algse kantslitrepi jälg võidukaarealusel seinal on praegugi nähtav. Kroonlühtrid annetati kirikule juba 1649. a, teine 1727. a. 18. saj sisustuse hulka kuulus ka lopsaka kujunduse ja dekooriga koorirõdu, millest on säilinud vaid joonis.

Vt Haljala kiriku ajalooline siseviimistlus. Uuringu aruanne. Anneli Randla, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, H&M Restuudio OÜ, 2014. Muinsuskaitseameti arhiiv, kooskõlastus nr 24879, A-13127, digitaalselt kättesaadav

Uus barokse vahegaleriiga kiiver ehitati 1766-67 (meister Johan Bedzig). Kiivri kattis vaskplekiga ning valmistas muna ja kuke Rakvere katelsepp Friedrich Bader. Uuesti põles kiiver pikselöögist 1831. aastal. Järgnesid aastakümned hädakatuse all, kuni uue tornikiivri valmimiseni 1865. Kandekonstruktsioon, mis püsinud tänaseni, kaeti taas vaskplekiga. Torni tippu pandi Vihula mõisniku von Schuberti kingitud kuul ja rist, paigaldati ka piksekaitse.

Vt EELK Haljala kiriku tornikiivri restaureerimine. Muinsuskaitse eritingimused. Põhiprojekt. Rändmeister OÜ, Juhan Kilumets, Ain Pihl, Silvia Rand, 2018. Muinsuskaitseameti arhiiv, kooskõlastus nr 32786, P-17980, digitaalselt kättesaadav
 

Haljala raidkivis on palju Tallinna hilisgootikale omaseid tunnusjooni - esmapilgul väga tallinlik on peaportaal torni lõunaküljel. Pseudogooti altariseina varjus oleva idaakna ehisraamistik Haljalas viitab Pirita kloostrikiriku eeskujule. Torni on pikne korduvalt põlema süüdanud (seepärast pärineb tornikiivri praegune kuju alles aastast 1865).

Vt Plokkaltari restaureerimiskava. OÜ Vana Tallinn, Kalli Holland, Merike Limberg, 2012. Muinsuskaitseameti arhiiv, kooskõlastus nr 18037, A-11533, digitaalselt kättesaadav (2 faili)