KÄINA MARTINI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

15.-16.sajand

Kirik ehitatakse 1500.a. paiku piiskop Johannes III Orgase hooldusel, mida kinnitab algselt lääne-, hilisema lõunaportaali kohal paiknenud vapitahvel (arvat. meister Reynken).

Algkavatisse kuulusid:

• Ühelööviline, puulaega pikihoone - põhjaseinas akendeta, lõunaseinas torni suunduva müüritrepiga;
• Nelinurkne, pikihoonega ühelaiune koor ja käärkamber (mõlemad võlvitud) põhjaküljel (koori lõunaseinas säilinud algses suuruses aken);
• Pikihoonet ning kooriosa eraldav viilumüüriga võidukaar;
• Idaviilul ukseava koori võlvipealsele lao- ning peidupaigale;
• Lääneportaali kohal lääne-eestipärane ümaraken;
• Lääne-Eestis erandlikult koos pikihoonega ehitatud torn lääneküljel: torni idasein toetub pikihoone viilule, eenduv põhiosa tugipiilaritaolistele külgseintele (segmentkaartega seotud külgseinad moodustavad lahtise tornialuse, motiiv kordub hiljem Martna ja Kirbla kirikus).

• 1660. aastad - vajuma hakanud hoone kindlustati raudtõmbide ja võimsate tugipiilaritega (koori tugipiilarid pärinevad ilmselt 19. sajandist).

• 1859-60.a. - kiriku rekonstrueerimine:
  

• Lammutati pikihoone lõunasein ning pikihoone seoti uue suure juurdeehitisega lõunaküljel;
• Uus pikitelg moodustus põhja-lõuna suunas;
• Vana pikihoone põhjaseina ehitati kaks ümarkaarset akent;
• Peaportaal koos vapikilbiga paigutati uude lõunaseina (lahendus Baltikumis ainulaadne).

1941.a. põles kirik varemeiks ja sisustus hävis. Koori põrandas on säilinud renessanssvormides hauakive (osa A. Passeri töökojast).