RÕNGU MIHKLI KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

Allikad

1. Eesti Arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1999.
2. Muinsuskaitseameti arhiivi säilik A-3975.
3. Rõngu kiriku kodulehekülg
4. Muinsuskaitseameti kunstimälestiste arhiivi toimik 4-12/10 köide I, Tartu rajooni Rõngu kirik, üldmaterjalid.
5. EELK konsistooriumi arhiiv, säilik nr 5245, Rõngu kogudus.
6. EELK Konsistooriumi arhiiv, säilik nr X/127, EELK Rõngu kogudus.

Rõngu kiriku plaan. Foto: Jooniste kaust, Muinsuskaitseameti arhiiv

14. saj lõpp - 15. saj algus
Algkiriku rajamine

Püstitati ühelööviline 3-traveeline pikihoone ja pikliku kooriruumiga algkirik, oletust kinnitavad ka 20. sajandi algul saadud arheoloogilised leiud (allikas 1).
Kiriku ümberehituse ajal 19. sajandi lõpul tuli välja muinasleide: sõlgi, münte, odaotsi, kaheteraline mõõk. Müntide järgi dateeris professor Hausmann (baltisaksa ajaloolane ja arheoloog, Tartu Ülikooli professor, 1842-1918) Rõngu kiriku päritolu hiljemalt 1390. aastasse (allikas 3).

Kiriku esmamainimine dokumentides 1413. aastal, mil paavst Johannes XXIII väljastas 7. juulil indulgentsi Rõngu kirikule (allikas 3).
Kihelkonna kohta esimesed teated on 1449. aastast (allikas 1).

Rõngu kirikut on mainitud ka 1449. ja 1495. aasta ajalooürikutes (allikas 3).

17.-18. saj
Sõjapurustused ning uue kiriku ehitamine

Pärast Liivi ja Põhjasõda säilisid kirikust ainult müürid (allikas 1), kuid kahe sõja vahel võidi ehitada uus kirikuhoone; seda märgib visitatsiooniprotokoll 1683. aastast (allikas 3). Puudub informatsioon, milline kirik oli.

Rõngu kiriku joonis 1695. a Tartumaa teede atlases, repro fragmendist. Foto: Rahvusarhiivi fotode andmebaas

Põhjasõja lahingutes jäi Rõngu kihelkond arvatavalt 1702. aastal jällegi kirikust ilma (allikas 3).

Uus kirikuhoone püstitati 1730. aastatel. Seda kinnitavad nn kirikukatsumise dokumendid 1717. ja 1731. aastast (allikas 3). Tänaseks on kirikuhoone 1900.a. ümberehituse käigus kapitaalselt rekonstrueeritud.

1764. aastal tehti kirikule suurem remont (allikas 3).

1768. aasta kirikukatsumise ajal olnud kirik heas korras, piiratud kivivalliga. Ka muud kirikla hooned olid olnud heas korras, vaid mõnel hoonel olnud väiksema remondi vajadus (allikas 3).

1792-1796. a ehitati kirikule torn (allikas 3).

Rõngu kirik (1830), repro. Foto: Rahvusarhiivi fotode andmebaas

19. saj
Uue läänetorni rajamine

1863. a püstitati kõrge, diagonaalselt paiknevate tugipiilaritega läänetorn (J.G. Mühlenhausen) (allikas 1).

20. saj
Kirikuhoone kapitaalne ümberehitus

1900. aastal rekonstrueeriti kirik kapitaalselt R. M v Engelhardti projekti järgi (ehit. Meister J. Hoppe). Pikihoone idaosa ja kooriruum lammutati ning ehitati uus avar idaosa, mis koosneb empooridega varustatud transeptilaadsest laiendist ja polügonaalselt lõppevast altariruumist. Viimase põhja- ja lõunaküljele ehitati käärkamber ja mitmed abiruumid. Samal ajal lisati lääneküljele trepikojad pääsuks oreliväärile, torn ning fassaadid said neogooti kujunduse. Arhitekti kavandatud interjööris domineerib teravkaarset silindervõlvi imiteeriv puitlagi (allikas 1). Tööd valmisid 1901. aastal (allikas 2).
Sellest ajast pärineb ka Altarimaal „Kolgata“ (1901, L. Otto) ja orel (1874, W. Müllverstedt) (allikas 1).