|
| Esileht |
|
| TARTUMAA |
|
| VÕNNU |
VÕNNU JAKOBI KIRIK |
Orienteeruv ehitusajalugu |
|
|
| Allikad: | |||
| 1. Eesti arhitektuur 4. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Üldtoimetaja: Raam, Villem. Tallinn: Valgus, 1997. 2. Võnnu kiriku inspekteerimise aruanne 20. juunist 1974. a. Muinsuskaitseameti arhiiv, säilik nr 1844. |
|||
| KIRIKU RAJAMINE 13. saj. I pool Põllukividest ja suureformaadilistest tellistest algkiriku lasi aastail 1232–1236 ehitada arvatavasti Tartu piiskop Hermann. (allikad 1, 2) Algne kivikirik moodustas suhteliselt pika ühelöövilise kavatise. Aste kiriku sisemüüritisel viitab, et kirik oli juba siis võlvitud. Arvestades tollase hoone laiust (10,5 m), ei ole välistatud, et kirik võis olla juba siis kolmelööviline. (allikas 2) Kiriku lõunafassaadil eksponeeritud ümarkaarne portaal on iseloomulik 13. sajandile ning kuulub stilistiliselt hilisromaanikasse. LIhtne ümarakujuline portaalikaar oli profileerimata ning kaunistusteta, laotud suurtest tellistest ning vuugitud silmapaistva kvaliteediga. Portaali kohal on avastatud ka oletatava aknaava servjoon. (allikas 2) Aastal 1360 mainitakse ühes dokumendis Võnnu kiriku vaimulikku, on ka oletatud, et aastail 1355-1363 ehitati piiskop Heinrich van der Velde eeskostmisel uus Võnnu kirik, millel oli arvatavasti kvadraatne kooriruum ning kolmelööviline, kolme traveega pikihoone (pikiseinad on u 7m ulatuses säilinud). Praeguse pikihoone idasein, mis moodustab pika risthoone idafrondi, varjab endas ilmselt keskaegse kirikuhoone võidukaare seina. Sellele viitab Võnnu kiriku vanal pitsatil esinev kirikuhoone kujutis, millel on omapärane kaheosaline kooriehitis (midagi koorikvadraadi ja nelinurkse apsiidi taolist). (allikas 2) |
|||
| |||
Kirik sai sõdades korduvalt kannatada. 17. saj II veerandil taastati krahv Oxenstierna eestvõttel, kuid rüüstati taas Vene-Rootsi sõjas 1656.a. (allikas 1) V. Raam oletab, et arvestades Võnnu geograafilist asukohta ning kirikut kunagi ümbritsenud platoo silmatorkavat kvadraatsust ja kastellilikkust, võis kirikul olla ka kaitsefunktsioon ning kirik ümbritsetud ringmüüriga. (allikas 2) |
|||
| HILISEMAD MUUDATUSED | |||
| 18. sajand 1783–1787 Kirikuhoone pikendamine ning torni ehitamine Hoonet pikendati umbes 20 meetri (11 sülla) jagu lääne suunas. (allikas 1). Antiikse portikusega uue läänefassaadi kohale püstitati neljatahuline torn ja kogu hoonele anti varaklassitsistlik üldkujundus. Uusehituse dekoor ja rõhtsillusega aknad (rustikaliseenid, akende nurgalaienditega krohviraamistused) tähistavad samuti üleminekut hilisbarokilt varaklassitsismile. (allikas 1) Vanast kirikust säilisid uue paksu krohvikorra all üksnes seinamüürid ja osa kinnimüüritud ukse- ning aknaavasid. (allikas 2) |
|||
| |||
19. sajand 1853 - Rõhtsillustega aknad ehitati ümarkaarseiks. |
|||
| |||
| 1870–1871 Kiriku rekonstrueerimine Kujutluse kunagisest keskaegsest kirikust muutis 1870-1871.a. toimunud ümberehitus. Uue projekti kohaselt, mis oli komponeeritud ajastule iseloomulikus eklektilises maneeris, sai senine ühelööviline pikihoone pika ning laia risthoone. Kiriku idaosa lammutati, uus käärkamber paigutati akendeta idaseina taha, oletatava keskaegse kooriruumi kohale. (allikas 2) |
|||
| |||
| Samast ajast pärineb osa neogooti stiilis sisustusest, sh. kantsel. Sisekujundus valmis 1881. aastaks. 1813 - klassistsistlik marmorkompositsioon Borodino lahingus langenud R.v.Nolckeni hauamonument (autoriteks P. Triscorn ning J. P. Martos) 1873 - Altarimaal (O.v. Moeller) 1892 - Orel (W. Sauer). |
|||
| |||
|
