KOERU MAARJA MAGDALEENA KIRIK

Orienteeruv ehitusajalugu

13. sajandi III veerand

Algkiriku rajamine

Algkavatisse kuulusid: (allikas 1)

• võlvimata pikihoone
• pikihoone idaviilus võidukaare kohal avar kergenduskaar (kinni müüritud)
• kitsas müüritrepp pikihoone kirdenurgas (viitab algsele võlvimiskavatsusele), mille üks haru suundub erandlikult läbi palendipiilari (mõeldud pääsuks letnerile)
• võlvitud kvadraatne koor lihtsa kuplitaolise servjoonvõlviga (kivid laotud kontsentriliste ringidena), mis idaseina ääres lõpeb laia iseseisva kaarega ning moodustab altari kohale baldahhiini (sama Amblas)
  
• neljatahuline massiivne läänetorn, mis moodustab võidukaarele kompositsiooniliselt vastava tornikaare (hiljem vääri ja oreliga suletud)
• teravkaarsed profileerimata portaalid lääne- ja põhjaseinas, peaportaali kohal suur godroneeritud ehisraamistikuga ümaraken
• kõrged ja kitsad, lamedalt teravkaarseks sillatud aknaavad (hiljem allapoole pikendatud)
• idaseinas paiknev altariaken kahejaoline, kaare kandades minatuurkaarekestega laiendatud
  

• lai kesklööv koosneb kvadraatsetest võlvikutest, kus kaks paari saledaid ümarsambaid kannab kõrgeid kuplitaolisi servjoonvõlve
• seintel konsoolidele toetuvad võlvikaared jätavad seinapinna liigendamata
• kitsaste külglöövide võlvid sarnanevad silindervõlviga, kuna kivid paiknevad pikitelje suunas
• laiad nelinurkse ristlõikega vööndkaared eraldavad iga võlviku iseseisvaks kompostisiooniühikuks
• plokk-karika tüüpi sambakapiteele kaunistavad hilisromaani väänla- ja lehereljeefid (lähtuvad Gotlandi ja Ambla eeskujudest)

• Kirikut rüüstati ja põletati Liivi sõjas (1558-1583) (allikas 1)

• 1645. aastal annetas Caspar von Wrede krikule altariretaabli, kantsli ja pingistiku, mille oli valmistanud puunikerdaja Lüdert Heissmann. (allikas 2)

• 1654. aastast pärineb kahepealise kulliga kroonlühter. (allikas 3)

• 17. sajandi viimasest veerandist pärineb Christian Ackermanni loodud suur triumfikrutsifiks. (allikas 1)

• Põhjasõjas (1700-1721) süütasid kiriku Vene väed, kannatada said torn ja kiriku katus (allikas 3), 1721. ja 1727. aastatel taastati katused ja korrastati hoone. 18. sajandist pärineb ka torni ülaosa ja kiivri praegune kuju. (allikas 1)

• 1784. aastal sai kirik esimese oreli. (allikas 3). Uusaegse oreli paigutusel tornivõlvikule ehitati vahelagi, ning torni võidukaar jäi koos ümaraknaga oreli taha moodustunud ruumi. (allikas 4)

• Ehitati uuesti ka käärkamber. Seda oletust kinnitab keskajale ebatüüpiline ruumijaotus, klassitsistlikult kujundatud ukseavad ja mõneti iseäralik silindervõlv. (allikas 3)

• 1883. aastal ehitati kirikusse väärid ning tõenäoliselt samaaegselt kiriku interjööd krohviti kuni võlvideni (allikas1);
vääride rajamisega pikendati aknaavasid allapoole. (allikas 3)


• 1900. aastast pärineb F. Walckeri tehtud orel. (allikas 3)

• 1901. aastast pärineb neogooti altar. (allikas 1)

 

Ülevaade tugineb 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna poolt teostatud siseviimistlusuuringute tulemustele.

Järgmine viimistlusskeem (nagu ka III ja IV) asub teisel krohvikihil. Viimistlus on taas teostatud samaaegselt krohvimisega – värvikiht on kohati täielikult krohvikihiga sidunud. See viimistlusskeem on olnud kiriku rikkalikeim.

Taust on vahelduvalt roosakas. Pikihoones, lõunakülglöövi läänevõlvikus asub päismaaling. Võlvitipu ümber on kaks kvaadriteks jagatud rõngast, sisemisel on punased „kivid“ ja mustad „vuugid“, välimisel mustad „kivid“ ja punased „vuugid“. Neid ümbitseb omakorda musta-punane-must triip, millest lähtuvad servjoone triibud. Päismaalingu poolses otsas täiendavad triipe sepist meenutavad laiendused.
Päismaalingu ja osaliselt ka triipude kontuurid on tõmmatud märja krohvi sisse. Sõõrjate motiivide jaoks on kasutatud sirklit, mille nõela toetuspunkt on jätnud võlvitippu augu. Maaling on teostatud suhteliselt laia pintsliga vaba käega kontuure üle tõmmates. Servjoonte laiendused on maalitud vaba käega ja varieeruvad kujult ja joone paksuselt.

Kilpkaartel on samuti triibud (must, punane, hall), konsoolidel ja vööndkaartel kvaader (punane, valge, külgedel ainult punased jooned).

Tornialuses võlvikus on kaks maalitud konsooli (punase, musta ja halliga, värvilahendus omavahel negatiivis) ja võlvi servjoonel triibud.

Nurgakvaadrid on kõigil interjööri nurkadel (lääneportaal, läänekaar, põhjaportaal) sarnaselt kujundatud: hall „kivi“, vahel must-punane-must „vuuk“, servas tumehall triip.

Akende ümber nii pikihoones kui ka kooris paikneb punaste nelja lehega „lillemotiivide“ vööt täis- ja poolikutest „lilledest“. Vöödi siseservas on punane triip, välisservas must triip. „Lillede“ kroonlehtede vahele on maalitud sümmeetrilised täpid. „Lilli“ on trafaretiga maalitud alt üles, „lillede“ ühendamine akna tipus ei ole väga hästi õnnestunud.

Võidukaare ümber on samasugused, kuid musta värvi „lilled“ (punane triip kaare siseküljel, must lill, välisservas must-punane-must triip). Võidukaare all (siseküljel) on maalitud kvaader: punane „kivi“ mustade raamistustega.

Kooriruumi võlvil on servjoontele maalitud kalasabamuster ja kilpkaartel on punane ja valge kvaader „vuukideta“, aga välisservas on punane triip. Akende ümber on punased „lilled“. Võidukaare lääneseinal ei leitud maalinguid.

III viimistlusele on eelnenud mitu valgenduskihti, mis kõik on ulatuslikult pudenenud.
Selle viimistlusega sai kirik tunduvalt rangema ilme: valgeid seinu ilmestasid akende hallid raamistused, hallid olid ka seinakonsoolid, vööndkaared ja piilarid. Akende raamistustel ja vööndkaartel on hall pind piiratud tumedama halli või musta joonega.
See kiht on suhteliselt halvasti säilinud ning põhiliselt on seda leitud pikihoonest.

Range interjööri ehteks said hoopis altar, kantsel ja pingistik, mis muretseti kirikusse 1645. aastal. Nii pingistiku idaosas kui vääridel avastati tõenäoliselt vanimatel, 17. sajandisse kuuluvatel detailidel esimeses viimistluskihis meisterlikult teostatud moreskmaalingud. 

Seoses vääride ehitamisega kirikusse 1883. aastal krohviti kiriku kõiki seinu ning see viimistluskiht asub uue krohvi peal.

Krohvimata jäid võlvid ja tornialune ruum, sest seoses oreli ehitusega oli see osa kiriku põhiruumist välja jäänud.
Krohv värviti valgeks, alumised tsoonid värviti praktilistel kaalutlustel tumedaks. Seintel oli põrandast kuni ca 2 m kõrguseni hall paneel. Väärid ja tõenäoliselt kogu varasem pingistik värviti pruuniks ning seoses sellega said piilarid nii põranda kui vääri tasapinnas pruuniks värvitud paneeli. Samuti olid pruuniks värvitud seinad vääridel asuva pingistiku taga.
See skeemi valge värvikiht on ulatuslikult hävinud (eriti kooriruumis) ja seetõttu tuli seinu õige peatselt taas värvida.

1950. aastaks oli seinte alumiste tsoonide krohv nii lagunenud, et peeti vajalikuks seinu uuesti krohvida. 1952. aastal seda tehtigi ning koos uue krohviga tuli ka uus värvikiht. Alumistes tsoonides oli see taas hallikassinine, kõrgemal on selles kihis kasutatud valget värvi.

Teadeolevalt viimane värvimine toimus 1969. aastal, kui kooriruum värviti valgeks. Ilmselt samal ajal tehti värviparandusi ka pikihoones.